President kaotas, elagu president! Nagu ühele stabiilsele Euroopa Liidu ja eurotsooni liikmesriigile kohane, ei too võimuvahetus Prantsusmaal kaasa partnerite jaoks ennustamatuid arenguid. Erinevalt Kreekast, kus eile käidi samuti valimisurnide juures. Realistlikke valikuid (sõltuvalt koalitsioonidest) on seal lõputu pimeda tunnelina pistva kasinusprogrammi jätkumisest kuni riigi allavett laskmiseni ning lahtiühendamiseni ELi ja ­IMFi abist.



Francois Hollande, Prantsusmaa president järgmiseks viieks aastaks, ei ole tundmatu suurus. Aastail 1997–2008 juhtis ta Prantsusmaa sotsialistlikku parteid. Nicolas Sarkozyle 2007. aasta valimistel kaotanud Ségolène Royal oli sama aastani Hollande’i vabaabielukaaslane (jagatud bilanss: 30 aastat ja neli last). Hollande on karjääripoliitik suures parteis, mis Prantsusmaal tähendab enamasti, et ta õppis elitaarsetes École nationale d’administrationis ja Science Po’s – sealsamas, kust on pärit lõviosa riigi juhtivpoliitikutest ja riigiteenistujatest.

Sarkozy käis kehvemates koolides. Hoolimata oma hästituntud nõrkusest ärieliidi «bling-bling»-elustiili vastu võimaldas see tõik Sarkozyl minna eilsetele valimistele ehtprantslasliku paradoksina – presidendist autsaiderina, «süsteemivastase» kandidaadina.

Selline on, väga lühidalt, Prantsuse perspektiiv valimistele. Euroopat puudutas kampaania riivamisi seoses kriisi ja väiksemate probleemide, sh sisserändega. Väitluste südames oli alati «La France». Väljaspool, eriti Ida-Euroopas, unustatakse kergekäeliselt, kuivõrd on Prantsusmaa riik globaalse visiooniga. Mitte ainult rahvuslikust huvist välja kasvanud ambitsiooniga, vaid valgustusajastu elava pärandi hoidjana.
Euroopa ise vaatas asjade käigule läbi Berliini prisma. Sarkozy istus (Economisti järgi) Angela Merkeli BMW külgkorvis kui mitte just mugava, siis vähemalt läbiproovitud sõidupartnerina. Ta oli heisanud oma lipu Saksamaa kasinuspoliitika masti ja üks tema loosungeist oli, et Hollande teeb Prantsusmaast teise Kreeka.

Võrdlus Kreekaga on pädev, sest Prantsusmaa on tugevaim lüli «Ladina-Euroopa» (ja Kreeka) nõrgas ketis. Torge Hollande’i aadressil on siiski liialdatud. Hoolimata tema kampaania-skepsisest Merkeli fiskaalpakti suhtes on märke, et Hollande on valmis kompromissideks, kui pakti lisatakse midagi majanduskasvu stimuleerimise kohta.

Ilmselt nii ka läheb (sama juhtus 1990. aastail stabiilsuspaktiga, mis sai Prantsusmaa survel pealkirja juurde viite «kasvule»). Prantsusmaal ei ole valikut.
Aga valikut ei ole ka Saksamaal: Prantsusmaata ei ole Euroopat.

* Elagu Prantsusmaa! Elagu Euroopa?