Labasuse lubatus ja rohkus trükisõnas ületavad ammugi taluvuse piirid. «Fakkima», «keppima», «kottima», «panema», «ära panema», «ära tegema» sisaldavad nii palju seksuaalset, et kui kogu ette-, taha- ja ärapanemise energia rakendada sõnavahust ellu, ületaksime kiiresti demograafilise kriisi.
Tegemist on rohke labastunud sõnaseksiga, mida määritakse kaela koguni täiesti sootutele ja paljunemisvõimetutele nähtustele ja objektidele. Sirp väidab pealkirjas, et «Kinoäri on seksikas», Hai kinnitab: «Väikesaared on seksikad», Eesti Päevaleht teatab, et «Balti riigid on seksikad». Vabandust, kuid mis soost need kõik on?
Uusima tõlgenduse järgi näib olevat sobiv öelda «seksikas» kõige kohta, mis on meeldiv, moodne, populaarne. Nii on sõna kaotanud sisu, muutunud odavaks. Konkursid «kõige seksikama» valimiseks hõlmavad varsti vist ka maju, kingi ja autosid. Inglismaal on juba teada 500 perverti, kes sugutavadki oma autosid. Kas meie tohime kehvemad olla?
Sõnakasutus aheneb. «Seksikas» tikub alla neelama kümneid epiteete ja metafoore, mis on olnud eesti keeles otse ja kaude kasutusel meelelisuse kohta. Süütust neitsist prostituudini. Näiteks: «võluv», «ahvatlev», «kütkestav», «vastupandamatu», «kirglik», «hurmav», «võluv», «ihar», «himur», «kiimaline», «liiderlik», «litsakas», «üle küla tüdruk», «saatuslik naine», «Lombi-Lonni», «rügemendi pruut», «Viru lind». Ma pole märganud asemele tulevat muud kui «beibe», «tšikk», «tissimiss», «kaanestaar».
Ameerika pööblilt on laenatud komplimendiks peetav väljend, mille kasutamine Eestis peaks väärima naistelt vaid kõrvakiilu: «Sa oled pandav.» Ent meie Õhtuleht korjas selle labasuse üles ja sigitas artikli pealkirjaga «Pandavuse eest peab hoolitsema»!