Jüri Kuuskemaa: džiisus, siisitamine ja roppsuude kuldaeg

Jüri Kuuskemaa Foto: Peeter Langovits

Ühel hommikul ütles Klassikaraadio diktor: «Nüüd siis need kavad, mis siis täna esitamisele tulevad.» Kui arvestada, et osa muusikakommentaatoreidki ei oska käänata sõna «kontsert» omastavast käändest kaugemale, on paari parasiitsõna lisamine lausesse näiliselt köömes. Ent viimasel ajal on sõna «siis» populaarsus plahvatuslikult kasvanud.

Seda ei pruugita mitte ainult «millalgi» märkimiseks ajalises ruumis, vaid ka ilma igasuguse tarviduseta ehk sootuks nuripidiselt «sest», «kuna», «seetõttu» tähenduses.

«Siis» on uusim ja levinuim parasiitsõna, mis värskeima keelegripi viirusena nakatanud iga teist-kolmandat esinejat. Ma pole isegi patust prii. Viimases Kuku raadio «Memoria» saates olla ma öelnud «siis» 18 korda, nagu tuvastas mu keeletsensorist abikaasa. 

Eelmine tõvestatud süütu sõnake, mille nurikasutus on jõudnud ohtlikult juurduda, on «kuskil». See justkui polekski enam kohamäärus, käibides «umbes» tähenduses: «kuskil kolm kilo». «Umbes» asemel on noorte kõnepruugis märgata ka «mingi» kinnistumist: «Saame kokku mingi kell kaheksa.» Ei viitsita enam välja öelda «suhteliselt», koguni kirjapiltigi on ilmunud «suht».

Nii ei räägi ja kirjuta ainult alaealised, kes pole emakeele kursust veel neljanda klassi tasemeni omandanud, vaid ka täiskasvanud, sealhulgas selle ringkonna ajakirjanikud, kes pole siiani suutnud selgeks saada erinevust «oma» ja «enda», «peale» ja «pärast» vahel. Rääkimata sõnade järjekorrast lauses ning stiilitundest.

Siisitamise kõrval on üldlevinud säutsumine. «Tsäu!» või «Tšau!» ütleb vast iga teine telefonikõne lõpetaja, olgu poiss või plika, moor või vaar. Mõne noore tüdruku suust kõlab «tsäu» armsasti nagu varblase siutsumine, aga kulupea puhul kummaliselt. Kust see küll tuleb!?

Kui mõni ütleb hüvasti jättes «Pakaa!», siis selle põhjusest saan ma veel aru. Eesti oli ju Venemaa koloonia ning koloniseeritavad võtavad ikka kolonistide keelest sõnu üle. Meile on neist jäänud «tupik», «pohmell», «pagasnik», «penoplast», «ruleerimisrada», «sott» sajase asemel, roppsuudel ka «pohhuism» jne. Ent me ju pole olnud Itaalia koloonia, et kiruda «Porca madonna!» ja tervitada «Ciao!» ning «Arrive derci!».

Mida teha? Moodsad sõnakõlksud levivad niisama kiiresti nagu linnu­gripp. Minu silmis ja kõrvus on üks suurimat kohmetust põhjustav, keelt reostav sõna «nägemus» väärkasutus, mis juba paarkümmend aastat püsib. Õigupoolest tähendab «nägemus» ju viirastust, kummitust, miraaži või hallutsinatsiooni, meil aga on enamasti käibel kava või plaani tähenduses. 

Kui minister ütleb: «Minu nägemus järgmise aasta läbipaistvast riigieelarvest... », siis tabab mind usaldamatus kõneleja vaimse tervise suhtes. Kuidas saaksin ma tõsiseltvõetavaks pidada nikastunud psüühikaga seostuvale sõnavarale tuginevat juttu?

Kui ma veel noor olin, tähendas «mariin» meremaali. Nüüd üritatakse mind alailma veenda, et mariinid on USA merejalaväelased, muhameedlased on muslimid, šiiidid on šiiad, kreeka võidujumalanna Nike nime hääldatakse «naik», Genua on Džeenua ja koguni Julius Caesar on Džuulius. 

«Maastik» on nii tore sõna, et seda tahetakse looduselt usurpeerida. Meil on nüüd «poliitikamaastik», «spordimaastik», «kirjandusmaastik» ja muud kunstpeisaažid. Kas maksab tarvitada looduse kallal vägivalda ja tirida teda sel moel poliitikasse või sporti?

Spordilt on omakorda üle löödud «avalöök». No kuulge, kui kunstikommentaator kirjutab, et «kunstigalerii tegi avalöögi», ning järgnevast selgub, et kellelegi peksa ei antudki, vaid tegemist oli lihtsalt näituse avamisega, siis tekib küll kohtlane tunne. Nagu kuuldes üht tuntud spordikommentaatorit kinnitamas ühe «jalgpallitiimi» liikme kohta: «Ta puhus esimest viiulit.»

Loen sporditeate pealkirja ja ehmatan. «Kalev Cramo hävis.» Kas tõesti oli lennuõnnetus ja terve meeskond sai surma? Kui kahju! Järgnevast selgub, et nad kaotasid vaid ühe mängu. Seepeale tunnen end kui karjapoiss, keda on asjatult ehmatatud hüüdega «Hunt karjas!». Teine sportlik pealkiri kinnitab, et «Levadia purustati», kolmas, et keegi «näpsas hõbemedali». Ma olen jällegi nõutu, et mis läks katki ja kas keegi näppas või polnud vääriline hõbemedalit võitma.

Ma olen kuulnud ja imestanud, et levimuusikasõbrad, kui nende ebajumalad vanaks jäävad, ütlevad ja kirjutavad nende kohta põlglikult «rokipeerud». Mitte just elegantse sõnastuse arvasin olevat ehk talutava mõnes odavas kõmulehes, kuid mõne aja eest üllatas mind pealkiri end kvaliteetleheks pidavas Eesti Päevalehes uudissõnaga «sõupeer» artikli pealkirjas. Kahju kohe...  

Meie moelaulikult Hendrik Sal-Sallerilt varastati kitarr. Õhtulehe esiküljele sigines nördinud muusiku pilt tema avaldusega: «Sellelt värdjalt ma raiuksin ise käed maha.» Meil parlamendis juba üks värdjavanduja on, ent too pole vähemasti avalikult kutsunud oma üürnikke julmalt sandistama. Ja kas lollused, mida vahkviha suhu toob, peavad saama skandaališaakalite poolt üles korjatud ning lugeja eetilise taseme ja sündsustunde allakiskumiseks ära trükitud?

Olen üsna allergiliseks muutunud mõne moeka autori kirjutisi kohates. Kas riskida lugema hakata? Lõikavalt irooniliste vaimukuste vahele sulanduvad lauslabasused ja roppused, mis nullivad vahel ära kogu lugemislõbu.

Minu abikaasa tuli kord koos teismelise pojaga Vanemuise etenduselt ära pärast esimest vaatust, kuna tükk kubises falloslikust ja vulvalisest sõnavarast. Mulle aga väideti hiljuti, et draamateatris lavastub etendus rüütlite elust, mis algavat sõnadega «Türa persse, kuradi raisk, mis nüüd edasi saab». Ma ei tahtnud uskuda oma silmi, kui lugesin «Puhkepäeva» teatrikommentaarist, et «ingliskeelseid roppusi saab tükist kogu piletiraha eest». Tänan väga, et taha ühtegi!

Andrei Hvostov soovis Ekspressis leiutada maksimalistlikku metafoori pugemise kohta ja kirjutas: «…kas või läbi ussi m…i.» Selle peale sobiks tsiteerida peaministrile omistatavat lemmiklauset: «Tule taevas appi!»

Labasuse lubatus ja rohkus trükisõnas ületavad ammugi taluvuse piirid. «Fakkima», «keppima», «kottima», «panema», «ära panema», «ära tegema» sisaldavad nii palju seksuaalset, et kui kogu ette-, taha- ja ärapanemise energia rakendada sõnavahust ellu, ületaksime kiiresti demograafilise kriisi.

Tegemist on rohke labastunud sõnaseksiga, mida määritakse kaela koguni täiesti sootutele ja paljunemisvõimetutele nähtustele ja objektidele. Sirp väidab pealkirjas, et «Kinoäri on seksikas», Hai kinnitab: «Väikesaared on seksikad», Eesti Päevaleht teatab, et «Balti riigid on seksikad». Vabandust, kuid mis soost need kõik on?

Uusima tõlgenduse järgi näib olevat sobiv öelda «seksikas» kõige kohta, mis on meeldiv, moodne, populaar­ne. Nii on sõna kaotanud sisu, muutunud odavaks. Konkursid «kõige seksikama» valimiseks hõlmavad varsti vist ka maju, kingi ja autosid. Inglismaal on juba teada 500 perverti, kes sugutavadki oma autosid. Kas meie tohime kehvemad olla?

Sõnakasutus aheneb. «Seksikas» tikub alla neelama kümneid epiteete ja metafoore, mis on olnud eesti keeles otse ja kaude kasutusel meelelisuse kohta. Süütust neitsist prostituudini. Näiteks: «võluv», «ahvatlev», «kütkestav», «vastupandamatu», «kirglik», «hurmav», «võluv», «ihar», «himur», «kiimaline», «liiderlik», «litsakas», «üle küla tüdruk», «saatuslik naine», «Lombi-Lonni», «rügemendi pruut», «Viru lind». Ma pole märganud asemele tulevat muud kui «beibe», «tšikk», «tissimiss», «kaanestaar».

Ameerika pööblilt on laenatud komplimendiks peetav väljend, mille kasutamine Eestis peaks väärima naistelt vaid kõrvakiilu: «Sa oled pandav.» Ent meie Õhtuleht korjas selle labasuse üles ja sigitas artikli pealkirjaga «Pandavuse eest peab hoolitsema»!

Jääb mulje, et suguelu on taandatud mingi elementaargümnastika tasemele. Seks, tillitamine ja tutitamine kisuvad alla armastuse väärikuse ja ülevuse.

Kuulsin telest oma kõrvaga: «Seda muusikat võid daunlõudida, nagu eesti keeles öeldakse.» (!?) Meil on olnud poolkeelsed kadakasakslased ning pajuvenelased. Uued ajad, uued eeskujud. Näib, et eesti keele «vürtsitamine» ingliskeelsete sõnakeste ja väljenditega on haaranud meie ühiskonna kõiki kihte, sealhulgas intellektuaale ja kirjanikkegi, ajakirjanikest rääkimata. Seda võib normaalseks pidada juhtudel, mil meie oma keeles puuduvad vastavad mõisted ja terminid.

Ent miks peab «linnapea» asemel kirjutama «meer», «meeskonna» asemel «tiim», «menuki» asemel «hitt», «heli» asemel «sound» jne? Ja kas on mõistlik, et enamik kunstinäituste ja tantsuetenduste nimesid on meil inglise keeles?

Pakuksin järgnevalt veel ühe kimbukese sõnu ja häälitsusi, mis on meie keelekeskkonda tunginud nagu kährikkoerad, Sosnovski karuputk või kormoranid loodusesse: «okei», «pauer», «kaif», «hängima», «tšillima», «fiiling», «imidž», «printima», «seivima», «haipima», «keiss», «vau!», «õumaigaad!», «õudžiizuzkraist!».  Seda loetelu võiks pikendada, kuid kas on mõtet?

Võib-olla olen ma liiga vanamoodne, kuid üleüldiseks muutunud okeitamine häirib mind. See solvab minu eestlust. Mulle näib, et see, kes ütleb «okei-tsäu», häbeneb olla eestlane ja tahab olla keegi muu. See, kes ta pole ja kelleks ta ei saa.

Juhtusin arutlema keelemees Mati Ereltiga, kuidas nimetada neid, kes lugupidamatusest eesti keele vastu kuritarvitavad anglo-ameerika sõnavara. Mina pakkusin vasteks «võsaameeriklane». Mati ütles, et pigem öelgem «võsajänki». See mulle meeldis. Ja täna pakun selle uudisloomingulise sõna avalikkusele välja.

Meil on imekaunis ja varjundirikas keel, milles oli võimalik väljendada kõige keerukamaid filosoofilisi ja emotsionaalseid mõisteid juba 1739. aasta piiblitõlkes. Keel on sestpeale tublisti edasi arenenud. Väidetavasti kuulub eesti keel tänapäeval saja arenenuma keele hulka maailmas. Miks seda häbeneda?

Vanasti vokiga kedrati, nüüd panniga vokitakse; varem liha küpsetati, nüüd seda grillitakse.

Muidugi on õigus meie presidendil, kes kutsus äsja üles eesti keelt uuendama. Küllap selleks, et leida omi vasteid tehnilisest progressist ja üleilmastumisest tingitud võõrsõnade tulvale, mis oma sisina ja susinaga ei sobi kõlalt meloodilisse eesti keelde. Õppigem ja pruukigem keeli, kuid hoidkem nad lahus. Pole märgata, et ühelgi haritud eestlasel tuleks pähe inglise või saksa keelt kõneldes poetada vahele eestikeelseid sõnu. Ent miks me teeme vastupidist?