Raivo Vetik: raha või inimõigused

Raivo Vetik Foto: Peeter Langovits

Tallinna Ülikooli professor Raivo Vetik leiab Postimehe arvamusportaalis, et meedias saab vähemustest huvitavalt kirjutada ka nende inimõigusi rikkumata, neid solvamata.

Rain Kooli tuletas meile hiljuti meelde Juhan Peegli legendaarseid sõnu oma õpilastele: ajakirjanikud te võite olla, aga inimesed peate olema (PM, 29. aprill 2012). Mõni päev hiljem seletas Priit Hõbemägi asjatundlikult lahti, miks klikkidest elatuvas meedias on sellest põhimõttest raske kinni pidada (Delfi, 5. mai 2012).

Võib nõustuda, et turukonkurentsis on klikkide tootmine igati õigustatud eesmärgiseade, sest see suurendab kasumit. Mida teha aga olukorras, kus klikkide tagaajamine rikub kellegi inimõigusi?

Mis juhtub, kui ajakirjaniku ette kerkib nähtamatu käsi, asetades ta karmi dilemma ette: raha või inimõigused! Just seda küsimust arutati eelmisel nädalal Tallinnas rahvusvahelisel konverentsil «Vähemuste kujutamine meedias».

Projekti «Teiste sõnadega» naiskonna sõnum ajakirjanikele oli lihtne – vähemuste võitlust nendevastaste eelarvamuste vastu tuleks näha mitte niivõrd võitlusena vähemusele kui grupile kuuluva õiguse, kuivõrd vähemusgrupi liikmetele kuuluvate inimõiguste eest.

Iga inimene teeb oma valikud kindlal tähendusväljal, mille määrab suures osas ära tema grupikuuluvus. Näiteks eestivenelaste identiteediga seotud valikud saavad oma tõelise tähenduse just antud vähemusgrupi kultuurihorisondi piires, mis võib eesti kultuuritaustaga inimese jaoks jääda kaugeks.

Suure tõenäosusega pakub lähenev 9. mai sellele järjekordse kinnituse. Me ei pruugi täpselt aru saada inimestest, kes viivad pronkssõduri juurde terve mäetäie lilli, aga kas see tähendab automaatselt, et see nende identiteet on vale?

Samuti määrab puuetega inimeste kui vähemuse eluvalikud paljuski olukord, millesse saatus nad on asetanud ja mille täpset tähendust konkreetse inimese jaoks teised ei pruugi hoomata. Aga kas see annab ajakirjanikule õiguse nimetada puuetega lapsi puudliteks ja nihkes noorteks, nagu monitooring välja tõi?

Mõnede inimeste mõned valikud on määratud nende seksuaalse sättumusega. Need valikud on mõistetavad vastava subkultuuri sees, mis teise kultuuritaustaga inimestele ei pruugi meeldida.

Aga pangem end nende olukorda ja küsigem: mis tunne mul oleks, kui minu tunded inimese vastu, keda ma armastan, on paljude arvates kuritegu? Või mis tunne võiks olla, kui mind alavääristatakse asjaolude tõttu, mida ma muuta ei saa?

Meie meediamonitooring näitas, et seksuaalvähemuste meediakajastus on võrreldes teiste vähemustega kõige polariseerunum – ühelt poolt on meedias nende suhtes palju eelarvamusi ja stereotüüpe, kuid teiselt poolt leiavad nad järjest enam mõistmist.

Ma usun, et vähemused ei taha meedialt võtta võimalust kasutada nendega seotud teemadest kirjutades emotsioone, nagu Hõbemägi näib kartvat. Samuti saavad nad aru, et lugude uudisväärtusele on lisandunud kommenteerimisväärtus, mis sunnib toimetusi leiutama igasuguseid trikke klikkide arvu suurendamiseks.

Lisaks on kõigile selge, et neoliberaalses ja majanduskriisist räsitud maailmas käib meediaettevõtete vahel armutu olelusvõitlus, mille tulemusena kaotavad mõned ajakirjanikud töö ja omanikud on mures oma kasumi pärast.

Aga kas see ikka õigustab põhimõtet, mida me tänases Eesti meedias sageli näeme: inimesed te võite olla, aga klikkide tootjad peate olema?

NB! Postimehe arvamusportaalis on kommenteerimine reedest Facebooki-põhine. Täpsema info leiab altpoolt!