Valdur Mikita: Kalevipoeg lehma seljas

Foto: Corbis/Scanpix

Eirates igasugust ajaloo kulgemise loogikat, astus eestlane korilusest otse digiajastusse, täpsemalt – digikapitalismi. Eestist on saanud omamoodi globaalkultuuri laostuv koloonia, mis elab rängal viisil läbi tüüpilisi koloniaalhädasid, leiab kirjanik ja semiootik Valdur Mikita.

I osa: Veiseröögatis

Olen mitmel pool väljendanud mõtet, et eestlased on XX sajandil üks kiiremini muutunud rahvaid Euroopas, aga võimalik, et koguni terves maailmas.

Kahtlemata on sellel muutusel oma hind. Eesti kultuuril näib puuduvat normaalne eneseteadvus. Kui eesti ühiskonda võrrelda põdeva inimesega, siis psühhiaatriliste häirete klassifikatsioonis klapiks sellega kõige paremini kood F60.3, mis vastab piirialast tüüpi ebastabiilsele isiksusele. Borderline-tüüpi isiksushäiret iseloomustab ebaselge minapilt, soovide ja eesmärkide segasus, püsiv tühjusetunne ja lakkamatu emotsionaalne kriis.

Viimased kakskümmend aastat tähistab eesti kultuuri muutumise kiiruse absoluutset rekordit. Mitte kunagi pole eesti kultuur ajaloo vältel nii lühikese ajaga sedavõrd palju muutunud. Selle kiire muutumise põhjustas suuresti ühe eesti kultuuri omanäolise tunnusjoone kiire häving, mis Euroopast kadus juba mitu inimpõlve tagasi – maarahva sajandeid püsinud paikne eluviis.

Laias laastus võiks meie esivanemate ajaloo jagada kaheks suureks viie tuhande aasta pikkuseks perioodiks. Viis tuhat aastat olime kütid-korilased, viis tuhat aastat valitses siin agraarne elulaad. Mitmete asjaolude kokkusattumise tõttu on meie esivanemad olnud ebatavaliselt paikne rahvas. Eestis on ilmselt omajagu talusid, kus ühes paigas on elatud järjepanu sadu, võib-olla koguni tuhandeid aastaid. Eestis võib vabalt olla talukohti, mis on sama vanad kui Rooma riik.

See paiksus püsis suurelt osalt muutumatuna alates muinasajast kuni 20. sajandi lõpuni. Sadade aastate jooksul oleks võinud vikativarre suvalises kohas maasse lüüa ja hõisata: siin on eestlaste identiteedi keskpaik! Seesama korilussugemetega agraarne elustiil hoidis inimesi ühes kohas paigal erinevatel ajastutel ja erinevate valitsejate all kuni tänapäevani välja.

Tõenäoliselt ületame praegu märkamatult viie tuhande aasta pikkuse tsükli piiri, mille hilisemat kihistust kajastavad kõige ilmekamalt Hurda rahvaluulekogud. Kogu see tuhandete aastate pikkune paiksele pärimusruumile toetuv agraarkosmos hakkas lagunema ja kadus igaveseks umbes kümmekonna aasta eest. Inimesed läksid liikvele, haihtusid jõud, mis neid maa küljes aegade hämarusest kinni olid hoidnud.

Muinastalud ja -külad püsiva elukohana hakkasid Eesti aladel tekkima n-ö põlluharimise kõrvalsaadusena, hilises neoliitikumis umbes viie tuhande aasta eest, kui suurem osa inimesi läks vähehaaval üle paiksele eluviisile. Iseloomulik on see, et Eestis säilis veel pikka aega metsarahvale omane korilus ja püügimajandus. Tolleaegsed külad olid väga väikesed, koosnedes vaid mõnest talust. Neoliitilises külas elas tõenäoliselt mitte rohkem kui paarkümmend hinge.

13. sajandiks oli Eesti aladel välja kujunenud juba üsna tihe asustus. Võimalik, et Eesti oli muinasaja lõpul üks Põhjala kõige tihedamalt asustatud piirkondi. Paljude meie praeguste külade, asulate ja ühendusteede esivanemad olid tollal juba olemas.

Pärisorjusega kaasnenud sunnismaisus ja talupoegade liikumispiirangud likvideeriti Eesti aladel lõplikult alles 1863. aasta passiseadusega. Alates sellest hakkab Eestis linnarahvastiku osakaal kiiresti kasvama. Kui veel 18. sajandi lõpul elas Eestis linnades umbes viis protsenti elanikest, siis Eesti Vabariigi lõpuaastail elas linnades umbes kolmandik elanikkonnast.

Praegu elab Eestis linnades 70 protsenti rahvast. Ent kui võtta arvesse Viimsi-tüüpi asulad, mis statistika järgi on maapiirkond, kuid tegelikult linn, on linnastumise tegelik näitaja Eestis märksa suurem. Euroopa riikide keskmine urbaniseerumise tase on 75 protsenti. Eesti on tänaseks selle ilmselt juba ületanud. Jõudmine Euroopa viie kõige linnastunuma riigi hulka võiks Eestile olla lähitulevikus täiesti jõukohane.

Eestile juba muinasajast iseloomulikku hajaasustust kindlustas ka 1919. aasta maareform, mille tulemusena tekkis juurde üle 50 000 asundustalu. Paljud mehed läksid Vabadussõtta selle pärast, et saada maad – nad võitlesid lihtsalt oma maa eest. Praegu võime selle ajaloolise tõiga üsna poeetilisel viisil välje öelda: Eesti Vabariik sündis sõna otseses mõttes «maast».

1939. aastal oli Eestis juba ligemale 140 000 talu. Võrdluseks: praegu on Eestis vähem kui 20 000 talu. Eesti Vabariigi aegsetest põlistaludest on praegu alles ehk vaid mõni protsent. Ajaloo hinda võib mõõta mitmeti: 120 000 igavikku haihtunud maakodu on Eesti ajaloo viimase seitsmekümne aasta hind. Loomulikult ei ole eestlane enam ammu maarahvas.

Paradoksaalsel kombel säilis Eestis maarahva paiksus aga tugevasti kuni 20. sajandi lõpuni. Kuigi Teine maailmasõda ja sellele järgnenud repressioonide laine hävitas rohkem kui kuuendiku eesti rahvast, jäi maa ka kõige raskematel aegadel rahva toitjaks. Isegi sundkollektiviseerimine ei suutnud lõplikult purustada traditsioonilist elulaadi.

Kolhoositöö kõrval tegeles valdav osa maainimestest ka individuaalse majapidamisega. Kuna need majandusüksused olid nõukogude ajal kunstlikult väikesed, siis säilis seal palju arhailisi talupojakultuuri elemente, mis mujalt Euroopast olid juba ammu kadunud.

Need inimesed, kelle lapsepõlv möödus eesti külas enne taasiseseisvuse sündi, tulid mingis mõttes otse ­neoliitikumist. Suur hulk töid tehti käsitsi üsna samal moel nagu muinasajal. Käsitsi heinategu, hobusega maaharimine ja seinaprakku torgatud kaevekepike ehk kartulikonks kuulusid veel hiljuti eesti küla argipäeva.

Kui tänapäeva eestlases on midagi Euroopa mõistes eksootilist, siis on see raudselt tema neoliitiline lapsepõlv. Eirates igasugust ajaloo kulgemise loogikat, astus eestlane korilusest otse digiajastusse, täpsemalt – digikapitalismi. Õige eestlase tunneb ikka ära sellest, et tema särgi rinnaesisele on maalitud Gucci ja Versace, kuid pahkluu külge on tal aheldatud väike karuäke.

Kaheksakümnendatel saavutas eesti maaelu Nõukogude Liidu toitlustusprogrammi toel tõelise õitsengu. Maarahvastiku osakaal hakkas kasvama. Jõudsalt edenev eramajandus tõi kaheksakümnendate lõpul osavamate õuele tolle aja mõistes kenakese varanduse. Eesti Vabariigi turumajanduse esimesed sammud tehti kahe kargu abil, milleks olid vanaraud ja köögivili. Märkimisväärne osa tänasest Eesti majanduseliidist on endised kurgimüüjad. Pangad võrsusid Libelle seemnest.

Arhailiste töövõtete kõrval säilis Eestis kuni 20. sajandi lõpuni veel teinegi vana talupojakultuuri pärand – inimeste paiksus. Lisaks poeetilisevõitu faktile, et eestlased on ühed vanimad paigarahvad Euroopas, tundub, et paljud meie esiisad on väga vähe liikunud isegi oma kihelkonna piires.

Märke, mis viitavad meie esivanemate suurele paigalembusele, võib leida väga erinevatest valdkondadest. Mulle turgatab vähemalt kolm, aga kindlasti võib neid märke leida hoopis rohkem.

Ajalooliselt kujundas inimeste paiksust eelkõige feodaalne sunnismaisus.

Teine paiksusele viitav fakt pärineb keeleajaloost. Eesti lokaalsed kohanimed on väga vanad ja neid on märkimisväärselt palju. Ühed tuntumad on vere-lõpulised kohanimed, mis pärinevad arvatavasti sõnast «veer» (äär, serv). Esimesed asulad paiknesid ilmselt veekogude ääres. Teisalt võib «vere» viidata ka aletegemisele, sõna «veeretama» võib olla pärit samast kognitiivsest keeleruumist. Eesti muinasgeograafia, mille esivanemad meile pärandasid, näib olevat kütkestavalt alepõllunduslik.

Kolmanda paiksuse tunnuse võime leida geneetikast. Geeniproovi järgi saab üsna täpselt öelda, millisest maakonnast inimene pärit on. Eelduseks on vaid see, et ka tema vanavanemad on olnud mitu põlve paiksed. Niisuguse «maakondliku» geenimustri väljakujunemine peab nähtavasti küündima üsna kaugesse minevikku.

Kuigi vana eesti talupojakultuur hakkas juba ärkamisajal kiiresti hääbuma, püsis see mingis ebaharilikus võtmes kuni 20. sajandi lõpuni. Alles Eesti Vabariik murdis lõplikult eesti talupojakultuuri selgroo. Kuidas niisugune asi sai juhtuda – kõik oleks pidanud liikuma ju hoopiski vastupidises suunas?

Sellele on väga lihtne seletus: eestlane muutus kümmekonna aastaga paiksest talupojast rändrahvaks. Kõigepealt läksid liikvele need, kes tahtsid – piiride avamine viis lühikese aja jooksul Eestist ära kümneid tuhandeid inimesi. Seejärel läksid liikvele need, kes ei tahtnud. Selliseid majanduspõgenikke ei olnud enam kümneid tuhandeid, vaid palju rohkem.

Kõik mäletavad veel maainimeste tõelist ärkamisaega kaheksakümnendate lõpus, mis kaasnes talude taastamisega. Inimesed uskusid, et just selle entusiasmi toel ehitatakse eesti külas üles Eesti Vabariik. Kuid paraku läks hoopis teisiti. Lühikese ajaga vähenes inimeste tööhõive maal umbes kümme korda. Inimesed läksid linna algul ükshaaval, siis koos peredega, siis lahkusid juba terved külad. Suurde maailma on praeguseks Eestist lahkunud juba rohkem inimesi, kui läks sõja ajal põgenikke.

Kuid mingi jonnakas kontingent pidas maal siiski veel vapralt vastu. Viimase hoobi Eesti Vabariigi järjepidevusele maal andis Euroopa Liidu seadus, mis ei lubanud enam inimestelt vastu võtta üksiklehmade piima. Ka vastupidine otsus ei oleks toonud õnne kellegi õuele. Tuhanded väikemajapidamised oleksid veel pikka aega vanaviisi virelenud, kuid nad oleksid siiski ellu jäänud ja paljud neist võinuks aja jooksul jalad alla saada.

Piimarevolutsioon suretas välja eesti küla ja hävitas sajandeid püsinud hajaasustuse. Kiiresti hakkasid kaduma väikesed, alla kümnehektarilised talumajapidamised. Euroopas kuulub ühele protsendile farmeritest umbes viiendik kogu kasutatavast põllumaast. Eestis kuulub viiendik põllumaast juba vähem kui 0,4 protsendile suurtootjatele. Meil on talude asemele tulnud «suurkorporatsioonid» palju kiiremini kui mujal Euroopas.

Nii on üleilmastumise negatiivsed nähud Eestit tabanud märksa valusamini kui paljusid teisi rahvaid. See on lühikese aja jooksul hävitanud vana talupojakultuuri ja tegelikult kogu eesti küla.

Lehma on Eestis peetud sajandeid. Lehm suutis sajandite jooksul muuta inimese mõtlemist vähemalt sama palju kui tänapäeval arvuti. Meie esivanemate tehtud eesti kultuur on suurelt osalt veisekasvatuse kõrvalsaadus.

Vanarahvas teadis, et lehma ei tohi ära pahandada. Sammaspoolik ehk veiseröögatis arvati tekkivat nõnda, et kuri loom õhkab või röögib inimese peale. Nüüd on see koletu uskumus teoks saanud. Veise viimane karje muutus tähendamissõnaks: sellest, mis kunagi oli eesti kultuur, sai ekseem.

II osa: Kartuli­konksust kannel

Nõukogude aja lõpuks oli Eesti maaelu mõnede tunnusjoonte poolest Euroopast maha jäänud umbes sajandi. Niipea, kui tamm murdus, pühkis pealetungiv laine minema kogu senise arhailisest kultuurikihist elujõudu ammutanud eesti küla.

Lisaks vana talupojakultuuri kiirele kadumisele tabas Eestit samal ajal veel teinegi globaliseerumise rusikahoop. Eesti vabanemine ja tohutud muutused ühiskonnas langesid kokku ajaga, mil maailm astus digiajastusse.

India kohta on tabavalt öeldud, et televisioon tegi seal kümne aastaga suuremat laastamistööd kui kogu Briti impeeriumi valitsemisaeg kokku. Eestis juhtus midagi samalaadset. Paljudele käis lihtsalt hüpe feodaalajastust otse arvutisajandisse selgelt üle jõu. Neil aga, kel see meeletu hüpe õnnestus, põhjustas maandumine kenakese ajutrauma. Uue meedia poolt rikutud inimese jaoks ei olnud vanadel asjadel enam väärtust.

Fakt, et vaimne vabanemine langes kokku arvutiajastu saabumisega, põhjustas eesti kultuuris palju suurema ja äkilisema muutuse, kui see juhtus ärkamisajal. Ka ärkamisajal hakkas kiiresti hääbuma vana eesti kultuur. Inimesed tõukasid ennast lahti pimedast orjaajast samal moel, nagu meie lükkasime end lahti rusuvast nõukogude ajast. Alles palju hiljem sai selgeks, et sel viisil tõukasime ennast kogemata ära ka eesti kultuurist. See on tõeliselt vastuoluline teadmine, mida tuleb selgelt mõista, kui tahame aru saada maailmast, kus me tegelikult oleme.

Kui 19. sajandi lõpul elas Eesti maapiirkondades ligemale miljon inimest, siis praegu elab maal umbkaudu 250 000 inimest. Kui esimese Eesti Vabariigi lõid suurelt osalt maaharitlased, siis praeguse riigi ehitasid valdavalt linnainimesed. Teisisõnu: kui esimene Eesti Vabariik asus «maal», siis nüüd asub see «linnas». Oleks vale väita, nagu lahkuks riik praegu maalt. Täpsem oleks väljend, et riik pole tegelikult maale kunagi jõudnudki.

Nõnda on eesti maainimesest saanud omamoodi riigita rahvas, pagulane omaenda maal. Eesti ühiskond ei vajaks praegu hädasti mitte niivõrd politoloogi või ühiskonnateadlase pilku, kuivõrd antropoloogi teravat silma. Selle kolli nimi, kes tänapäeva Eestis ringi kõnnib, on minu arvates kolonialism. Me elame praegu läbi täpselt neidsamu asju, mida sajad maailma rahvad on läbi elanud koloniaalajastu saabumisel.

Eestist on saanud omamoodi globaalkultuuri laostuv koloonia, mis elab rängal viisil läbi tüüpilisi koloniaalhädasid. Meil on maarahvast «pärismaalased», kelle traditsiooniline kultuur ja eluviis on hävinenud, meil on kolonisaatorite pakutavaga kohanenud «segaverelised», kelle elul pole tegelikult häda midagi.

Kolonisaatorid ei hakka paraku kunagi mõistma, miks indiaanlased pole reservaatides õnnelikud või miks inuitid teinekord oma riigi poolt kingituseks saadud mugavad hütid maha jätavad, et end muistse kombe kohaselt lihtsalt kaljuprakku kukutada.

Eesti kultuuris oli inimeste paiksuse, traditsioonilise pärimusruumi ja vana talupojakultuuri elementide näol säilinud niivõrd palju arhailist, et maal elavaid põliseestlasi võiks vabalt nimetada pärismaalasteks. Nüüd maksavad need viimased asunikud oma esivanemate mõtteviisist kinnihoidmise eest ränka hinda.

On selge, et Eesti ei oleks saanud pärismaalaste kombel astuda uude millenniumisse. Küsimus on pigem selles, et «pärismaalaste kommeteta» uude aastatuhandesse minek oli veelgi suurem viga. Nüüd me oleme lihtsalt kaotanud oma näo.

Usun, et selle teadmise valgel on võimalik katki hammustada pähkel, miks nii palju inimesi tunnetab valusat võõristust oma riigi vastu, kuigi paljude väliste kriteeriumite järgi oleme Euroopa lemmiklaps. Eesti riigil on tõepoolest läinud üsna hästi. Kuid me oleme unustanud, et meie hulgas on ka riigita rahvas, kes on tegelikult suremas koos oma hääbuva kultuuriga.

Eesti Vabariik püstitati tuhande aastase pikkuse talupojakultuuri varemetele ja see on miski, mida inimesed ei suuda mitte kunagi lõplikult mõista. See tundub mingi kohutava lahendamatu paradoksina, et meie nii kaua igatsetud riik sai tegelikult surmahoobiks suurele osale eesti kultuurist ja muutis kümned tuhanded inimesed pagulasteks omaenda maal. Inimesed olid valmis sööma kartulikoori, tegema mida iganes, et pääseda nõukogude ikke alt, kuid nad polnud ometigi valmis selleks õudseks pagulase saatuseks.

Nüüd võime öelda, et Eesti Vabariigi taassünd tähendas tuhandete inimeste jaoks piltlikult öeldes sõda. See hävitas maailma, kus nad olid elanud, lõikas läbi mälu, purustas peresidemed, paiskas inimesed üle ilma laiali, laostas nende tervise, ruineeris hinge ja küladesse imbus vaesuse, hääbumise ja hirmu lõhn. Mitmed inimesed on öelnud, et sellist hirmu kuritegevuse ees, nagu maal praegu kogetakse, tunti Eesti külas viimati sõjajärgsetel aastatel.

Sellistele inimestele on veidi kohatu õlale patsutada ja mõista anda, et tegelikult pole Eesti elul häda midagi. Neid ei ole vaja ka nöökida, et neil puudub riigiteadvus või et nad ei saa üldse aru, mida tähendab Eesti riik. Paar sajandit antropoloogilist uurimistööd peaks olema haritud inimesele õpetanud, et suur osa pärismaalastest ei võta mitte kunagi omaks kolonisaatorite mõtteviisi, ükskõik, milline siis poleks selle ärapõlgamise hind.

Meie peame neid omamoodi riigireeturiteks, kuid me peaksime selle mõtte teistpidi pöörama ja nägema neis esmalt inimesi, kes ei olnud nõus reetma elu võib-olla kõige olulisemaid väärtusi.

Minu arvates tuleks see osa eesti rahvast rahule jätta, lasta neil lihtsalt väärikalt igavikku kaduda. Ma ei näe põhjust, miks peaks neid klaashelmeste eest püüdma Eesti riigi rüppe meelitada, sest – ­nietzschelikult öeldes – «nad on juba väljaspool aega ja ruumi».

Need riigita rahva lapsed ei ole sugugi mitte riigi vastased (ammugi mitte riigivastased), vaid nad on lihtsalt eesti kultuuri viimased mohikaanlased, kes polnud nõus hülgama oma päriskodu. Nad on hääbuva ja mitme tuhande aasta pikkuse kultuuritraditsiooni viimased kandjad, mis sai alguse esimeste alepõldude loomisega ­neoliitikumis ja lõppes personaalarvuti sünniga. Kõikide võimaluste hulgast peame ühena valmis olema ka selleks, et eesti kultuur ei sünni vanas tähenduses enam mitte kunagi. Selle koha hõivab tulevikus sünkretistlik ilmakultuur, millel on heal juhul mõningaid eestilikke jooni.

Armastus ja viha Eesti riigi vastu – selles on midagi väga iseloomulikku ja sümptomaatilist. Miks eesti rahvas ühteaegu armastab ja vihkab Eesti riiki? Selle dissonantsi olemus on varjul nähtuses, mille nimi on eesti kultuur. Niipea, kui eesti kultuur tuleb tagasi Eesti riigi juurde, pöördub sinna tagasi ka eesti rahvas. Eesti põliskultuur ei tulnud kahjuks kaasa Eesti riigiga, need jäid kaheks erinevaks, teine teisel pool metsa asuvaks külaks.

Olen tihti mõelnud, miks on Eestis nii palju vaikivaid vanema põlvkonna intellektuaale, kes olid väga entusiastlikud vabariigi algusaastail ja kellest nüüd on saanud mineviku vaikivad ausambad. Nad on kuidagi vaikselt ja märkamatult varisenud riigita rahva poolele, kus nad tajuvad olevat oma päriskodu.

Eesti riigi ja selle millegi väga olulise tajumine, mis jäi teispoole «riigipiire», on paljudele tundlikele natuuridele olnud sedavõrd piinarikas, et nad on üksteise järel loobunud avalikust sõnast. Need intellektuaalid on osa meie «pärismaalusest», kes on mõnes mõttes määratud oma riigis koloniaalsurma. Muidugi – nad on teinud seda vabatahtlikult, see on olnud nende endi valik. Kuid selles on siiski midagi nii eestipäraselt kurba.

Eesti-riigiks-olemise talumatu kergus tuleneb osati ka sellest, et meie riigi taassünd langes kokku ilmselt kõige kiirema ja järsema muutusega kogu tsivilisatsiooni ajaloos. Me nuhtleme teinekord oma riigi süüks ka selgelt globaalse iseloomuga nähtusi, kuna ajalise kokkulangevuse tõttu tundub meile, et need asjad sünnitas Eesti riik. Selles mõttes on tark eristada eesti pessimismi üleüldisest pan-kontinentaalsest hullumeelsusest. Viimasega jõukatsumise võib vabalt jätta Noam Chomsky tüüpi geeniustele.

Kõikide nende sügavale ulatuvate kultuurimuutuste taustal ei saa imeks panna, et Eestis on midagi tõsist lahti inimeste identiteediga. Eesti viimaste aastate identiteediotsinguist aimub minu meelest üks huvitav seaduspära. Näib, et mida kiiremini hakkas kaduma vana talupojakultuur, seda jõulisemalt katsuti seda tühimikku täita kujutelmaga soome-ugri juurtest.

Kahtlemata on niisuguses kavatsuses tubli annus enesepettust. Isegi meie rahvuseepos «Kalevipoeg» – erinevalt «Kalevalast» – ei ole kuigivõrd soomeugriliku mõtteviisi vili, vaid kokku seatud pigem antiiktragöödia žanri loogikat järgides.

Eesti põhjamaine või siis veidi avaram soome-ugri identiteet on üsna rohmakalt kokku klopsitud ehitis. Küllap leidub meis ka põhjamaist, kuid «venet» või «baltisaksat» on eesti kultuuris kindlasti väga palju rohkem. Ka naisi võeti meelsamini ikka Põhja-Lätist või siis toodi Peipsi tagant, nagu geenid meile pajatavad.

Eestlaste ja soomlaste suurem veresegamine hakkas pihta alles siis, kui meie ehitajate laevad Länsiterminaali jõudsid. Eks Rootsi ja Taani suunal käis Läänemerel juba muistsetel aegadel kõva testosterooniliiklus, nüüd saame selle ajaloolise mahajäämuse ka oma põhjanaabritega tasa teha.

On päris selge, et me ei ole kuigi entusiastlikud tuletama Eesti identiteeti ei Valmierast ega ka mitte Peipsi-tagustest mädasoodest. Müstilisevõitu ja raskesti taibatav «soomeugri» tundub meie päritolu seisukohalt kõvasti suursugusem.

Mina arvates mahub eesti identiteedi peamine patoloogiline vastuoksus ära järgmisse mõttesse. Me katsume meeleheitlikult vana eesti talupojakultuuri, mida keegi enam ei mäleta, asendada soomeugriga, millest keegi ei saa aru. Selle ponnistuse tulemus ei ole aga teps mitte rahuldav, nagu meie pingutus võiks eeldada, vaid täiesti talumatu.

See näeb välja, nagu oleks Kalevipoeg lehma selga istunud. Sellisest enesekuvandist ei saagi midagi muud sündida kui tapvas annuses eneseirooniat, mille loomises on eestlased kahtlemata tõelised meistrid.

Nii toetub eesti identiteet kahele nähtamatule, et mitte öelda olematule nurgakivile. Mida visamalt me püüame eestlaseks olemise tuuma tabada, seda hullemaks näib asi minevat – tõenäoliselt oleme praegu üks segasema identiteediga rahvaid terves Euroopas. Meis on kõike, isegi marslasi – kui meenutada aeg-ajalt esile kerkivat poliitilist retoorikat, mis osutab võimalikule maavälisele komponendile meie riigiisade mõtteviisis.

Saabunud on ajajärk, kus eesti kultuuri sisemine määramatus põkkub välisega. Globaalkultuur on enam-vähem sama ebamäärane nähtus, nagu oli nõukogude kultuur. Ärkamisajal mõjutas inimeste mõtteviisi üks dominant – saksa kultuur –, praegune maailmakultuur on aga ühtaegu nii Rootsi kapital, Soome tööturg, Vene poliitika, inglise keel kui Hiina kaubad ja veel tuhat muud asja, mis laia ilma pealt kokku laenatud. Vaid kõigevägevam oskab ennustada, mis juhtub siis, kui need kaks tühja tünni suurel kiirusel kokku põrkavad.

Kuid lõpetada tahaks ikka positiivselt. Teadaolevalt on sünnipärane isiksushäire – salapärase diagnoosiga F60 – üks väheseid mõõduka vaimse hälbega seisundeid, mis näitab keskmisest kõrgemat loovust.

Tuleb vaid kangekaelselt uskuda, et mingi haruldase võime läbi suudab õige eestlane ka tagumikku löödud kartulikonksust endale kahe keelega kandle meisterdada ja sellest Kungla rahva välja võluda.

Valdur Mikita lugu «Regilaulust aatomipommini» (PM AK 30.04.2011) valiti Enn Soosaare nimelise eetilise esseistika konkursi kümne parima töö hulka.

NB! Selles reedest on Postimehe arvamusportaalis ilmunud artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Täpsema info leiate altpoolt!