/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2012/05/04/1087248t1h40d9.jpg)
Eesti rahvas valis sajandi armastatuimaks mängufilmiks «Kevade». Selle režissöör Arvo Kruusement kuulutas, et tal on tugev ja hea tunne, sest filme tulebki teha rahvale, mitte oma tuttavatele.
Kruusemendi kevadpühitsus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe puhkes mõttevahetus, kus on nüüdsed «Kevaded». Milliseid filme läheks ülepea vaja, et rahvast jälle ühendada. Kas muistsest vabadusvõitlusest või traagilisest saatusest Teises maailmasõjas? Keisri hullust? Või piisaks ka kavalast rehepapist? Äkki tuleks ette võtta hoopis mõni tänapäeva kangelane, näiteks Savisaar? Vajaksime me üldse midagi sellist ajal, kui ühiskond on jagunenud erinevateks huvigruppideks?
Vastus on väga lihtne. Me ei vaja ühte ega teist, me vajame hästi tehtud filme, mis kõneleksid meiega just sellel ajahetkel. Kruusemendil see õnnestus. Õnnestus edasi anda toda lapsepõlve esimese koolikella helinat, mis kajab vastu ka Oskar Lutsu raamatust. Ja teeb seda siiani. Ongi kõik.
"NB! Selles reedest on Postimehe arvamusportaalis ilmunud artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Täpsema info leiate altpoolt!"