Prantslased meenutavad härdumusega, kuidas nende suur ja uhke kodumaa oli «Euroopa numbrilaud». Nende silmis tähendab see Nõukogude ajal Karl Marxile omistatud aforism aegu, mil Prantsusmaal toimuv oli ülejäänud Euroopa arengule määrava tähtsusega. Vanal heal Prantsusmaal oli poliitiline süda õiges kohas, aga nüüd on see tühi, ütlevad nad.
Lõhe Prantsusmaa särava ajaloo ning ebakindla tuleviku vahel laieneb. Möödaniku hiilgusest, kui Pariis oli maailma jõukese, kus kujundati maailma poliitikat, on jäänud vaid ähmane kujutlus. Uue olukorraga pole aga endiselt kohanetud, seda nii suutmatusest kui ka tahtmatusest.
Prantslaste lemmiktegevus, vahest rohkemgi kui eestlastel, on kritiseerimine, kuid seda tehakse peenemal kujul. Poliitikud, kelle elukutsega kaasa käivate riskide juurde kuulub ka valijate kambaka kobisemata üle elamine, kutsuvad ühtmoodi allergiliselt valulise vastureaktsiooni esile nii siin kui ka Prantsusmaal.
Homme ootavad prantslased süüpinki Sarkozyd. Ametiaja alguses napoleonlikust entusiasmist pakatanud Sarkozy pani oma viie ametis oldud aasta jooksul ennast märkama ja endast kõnelema, ületades piire kompides aga põhimõttelise joone, mida peetakse presidendile sobilikuks.
Järgnesid allergilised reaktsioonid ja ebasoosing, homme on paljude valijate eesmärgiks omadele võõraks muutunud Sarkozyd iseenda huvide ja ideede nautimise eest karistada. Upsakus ajab upakile, ütleb vanasõna, ning prantslased tahavad selle vastu eksinud Sarkozyle anda karastava õppetunni.
Kahe nädala eest toimunud valimiste esimeses voorus näitasid prantslased üles oma rahulolematust. Mitte ainult Prantsuse viienda vabariigi kõige ebapopulaarsema presidendi, vaid kogu valitseva eliidi vastu. Seda näitas radikaalsete poliitiliste jõudude populaarsus, kes kogusid ligemale 35 protsenti häältest.
Homme võib protestihäältele loota sotsialist François Hollande, kelle taha peaks koonduma Sarkozy vastased. Hollande pole soosik mitte oma poliitiliste lubaduste tõttu, millest kõlavamad on 75-protsendilise tulumaksu kehtestamine rikastele ja pankade üle suurema kontrolli kehtestamine, vaid Sarkozy-vastase ühisrinde tugevuse tõttu.
Hollande’i, kellel esimese prantsuse sotsialistina terendab pärast 17-aastast pausi reaalne võimalus tõusta Elysée presidendipaleesse, peetakse peasoosikuks vaatamata sellele, et tal puudub valitsemiskogemus. Teisalt on tema kõige suurem trump valijate silmis just võimalus vaadata teda nn puhta lehena.
Aastaid sotsialistide peasekretärina töötanud Hollande on tuntud ustava parteilasena, kuid suures poliitikas on ta tundmatu suurus. Samas arvavad kohalikud vaatlejad, et suurim muutus, mis Hollande’i valituks saades juhtuks, on stiili, mitte sisulise poliitika erinevus võrreldes praeguse riigipeaga.
Kõige suuremat ärevust tekitab Hollande’i poliitiliselt tundmatu profiil aga Euroopas. Financial Times kirjutas sellest, kuidas Euroopa valitsused teevad ettevalmistusi vasakpöördeks Pariisis, mis võib paisata segi nende suure vaevaga kokkulepitud kriisijuhtimise kavad ning ohustada nii kogu euroala majandust. Nimelt on Hollande lubanud üle vaadata vaevaga kättevõideldud euroala eelarvediili ehk nn fiskaalpakti.
Kõige murelikumalt vaatab Hollande’i suunas Berliin ja Euroopa kasinuse ja kokkuhoiu sümboliks saanud Saksa liidukantsler Angela Merkel. Võib vaid ette kujutada, mida mõtles Merkel pärast seda, kui Hollande kuulutas, et Saksamaa asi ei ole öelda, mida eurokriisis ette tuleb võtta.
Prantsusmaa tegelik lähiaja poliitika ei selgu aga homme ega lähinädalatel, vaid hoopis pärast juunikuiseid parlamendivalimisi. Enne seda pole võimalik öelda, kas uus president saab vabad käed või mitte.
"NB! Selles reedest on Postimehe arvamusportaalis ilmunud artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Täpsema info leiate altpoolt!"