Tagurpidi lavka kodulehe fragment.

FOTO: tagurpidilavka.ee

«Tagurpidi lavka» projekti üks eestvedajaid Katri Sander kirjeldab kodanikuühiskonna nädala puhul, kuidas käivitus üks viimaste aastate põnevamaid kodanikualgatusi.

Ühel päikesepaistelisel suvepäeval kolm aastat tagasi tekkis sõprade ringis vestlus eneseteostuse teemadel. Meid oli kümne ringis. Kõik Tallinnas elavad, igapäevaselt palgatööga hõivatud ning teatavat rahutust põdevad noored.

Õhus oli tahtmist teha «midagi kasulikku». Ja mitte ühekordselt, vaid päriselt ja kestvalt.

Jõudsime arusaamisele, et tuleb asutada ettevõte, mis on päris meie oma ja mille kaudu saaksime ennast vähe teisiti teostada, kui tööl.

Tol kevadel olid olnud «Teeme ära!» mõttetalgud, mille tulemusena oli külvatud mitmeid põnevaid ideid. Mitmes Eesti paigas oli kohaliku toidu teemalisi talguid peetud.

Olime kõik ühel või teisel moel jõudnud äratundmiseni, et küll on tobe osta supermarketitest Prantsusmaalt pärit lillkapsast, Hiinast toodud küüslauku või Argentiina õunu.

Et mis mõttes? Need ei ole ju isegi eksootilised viljad. Need on alati meie vanemate või vanavanemate põllulappidel ja aedades kasvanud. Emotsioonikalt meenusid lõhnad ja maitsed, mida nüüd nii harva sai kogeda. Noh, ja kui suur kunst saab olla neid vilju nüüd Põltsamaalt või Raplamaalt Tallinnasse tuua?

Natuke veel ajuragistamist ja seeme hakkas idanema. Otsustasime asutada mittetulundusühingu. Erinevatest nimevariantidest väljus võitjana nostalgiahõnguline «Tagurpidi lavka». Meie nägemuse järgi pidime vanasti toiminud lavkaringi lihtsalt teistpidi käima panema.

Igaüks meist investeeris algkapitali 300 Eesti krooni. Seejärel jagasime ülesanded: paberimajanduse korda ajamine, finantsküsimuste lahendamine, talunike leidmine, turundus ja koduleht ja kõik muu asjaga kaasnev. Kuna kõnealuses kambas oli väga erineva professionaalse profiiliga inimesi, siis ei olnud see väga keeruline.

Kõlab nagu käkitegu? Tõsi, umbes nii see algaski. Alustasime innukalt, ent mõne aja pärast saime muidugi aru põhjustest, miks väiketalunike toodang linnainimeseni ei jõua: väikestest mahtudest tingitud kõrged kulud (transport, tööaeg jne), talunike vähene organiseeritus, sõltumine ilmastikuoludest, tunnustatud köögi nõue jne. Vaatamata sellele ei ole meie usk ja tahe tänaseks sugugi vähenenud. Vastupidi.

Käesoleval suvel täitub meil kolmas tegevusaasta. Oleme kõvasti vabatahtlikku tööd teinud, targemaks saanud, tegevust kasvatanud, õppinud tundma vilju, millest varem polnud kuulnudki, leidnud palju mõttekaaslasi ja hiljuti sai Tagurpidi Lavkast üks Sotsiaalsete Ettevõtete Võrgustiku asutajaliige.

Soovitame soojalt kõigile, kel on sarnane soov või kripeldav rahutus hinges - tuleb lihtsalt ära teha!

Artikkel ilmub Eesti Kodanikuühiskonna Nädala puhul.

NB! Sellest reedest on Postimehe arvamusportaalis ilmunud artiklite kommenteerimine Facebooki-põhine! Täpsema info leiate altpoolt.