Jaanus Purga: abiks riigimeestele

Jaanus Purga Foto: SCANPIX

On igati kiiduväärt, kui riik otsib võimalusi ja teid põlevkivikasutusest saadava tulu suurendamiseks. Õige omanik peabki sellisel moel toimima. Põlevkivi omanik on Eesti riik ja selle kasutajad tasuvad riigile ressursimaksu.

Terve talupojamõistuse järgi peaks riik ressursi omanikuna käituma mõistlikult ahnelt, heaperemehelikult (mitte panema kõiki mune ühte korvi) ja säästlikult ehk mitte raiskama kõike kohe ja kiiresti ära. Lisaks tuleb ettevõtteid võrdselt kohelda.

Ning kui juba päris norida, siis natuke innovaatilist mõtlemist ressursi võimalikust kasutamisest ei teeks ka paha.

Seda on lihtsalt ja päris hästi võimalik teha ning arusaadavalt ning läbipaistvalt majandada, rakendades ressursile – põlevkivile – ühe maksu, mida kõik tarbijad põlevkivi kasutamise eest maksavad. Kas maks on suur või väike? Saajale tundub see alati väike, maksjale alati suur. Nüüd aga pisut maksustamise olemusest ja eesmärkidest.

Koalitsioonileppe järgi on otsustatud maksustada üks põlevkivitoode – põlevkiviõli. Mitte maavara, vaid üks sellest saadavatest produktidest. Geniaalne idee, mis on kindlasti tuleviku Eesti majanduselu õitsengu aluseks. Viimane lause oli iroonia, juhuks kui keegi seda ei mõistnud. Selline tee on perspektiivitu, ütlen kui kodanik, maksumaksja ja tööstur. Milles asi?

Esiteks. Lisamaksustamisega annab riik signaali, et põlevkivisektoris on tegevus soovimatu, see tuleks lõpetada või seda piirata. Ja vastupidi – mingi valdkonna arengu soodustamiseks rakendatakse maksusoodustusi. Siit järeldus – vastupidiselt paljukuuldud jutule ei ole põlevkiviõli tootmine Eestis riigiisadele meelepärane tegevus.

Teiseks. Toorme asemel toote maksustamine motiveerib ressursi raiskamist ega motiveeri tehnoloogia arendamist ja ajakohastamist. Kui vananenud ja madala tootlikkusega seadme omanik kasutab tonni õli tootmiseks kümme tonni põlevkivi ja tänapäeva tehnoloogiasse investeerinud ettevõtja kasutab ühe tonni õli tootmiseks seitse tonni põlevkivi, maksavad riigile mõlemad samamoodi – puudub motivatsioon maavara säästmiseks.

Kolmandaks. Maksustades rohkem ühe võimaliku toote põlevkivist – õli –, jääb riigil suur osa ressursi kasutamise eest saadavast võimalikust tulust lihtsalt saamata. Elekter, tsement, põlevkivikeemia- ja põllumajandustooted, ehitusmaterjal jne. Neljandaks. Ei ole saladus, et põlevkivielektri tootmine ekspordiks on kõige keskkonnavaenulikum võimalik ressursikasutus üldse.

Kogu tootmisel tekkiv tahke ja gaasiline emissioon, sealhulgas paljuräägitud CO2, jääb Eestisse. Populaarselt öeldes – kõige banaanivabariiklikum ressursikasutus.

Viiendaks. Loominguliselt lähenedes võiks ju maksustada teisigi tooteid, mille tootjad kasumit teenivad. Näiteks jahust kreemisaiad ja koogid (sepikut ei maksusta, sest seda sööb lihtinimene ka), lihatoodetest filee, singi ja suitsuvorsti (keeduvorsti ja supikogu ei maksusta), maksustame heal saagiaastal porgandi (mullast saadud tulu, pole seal vaeva nähtud ega midagi).

Kuuendaks. Poliitikud on küll deklareerinud, et toimetame turumajanduse ja demokraatia tingimustes. Ega seda nüüd nii südamesse ka ei saa võtta – kui ikka härrad kõrgel ministeeriumis näevad, et miski ettevõtmisega keegi kogemata tulu teenib, siis küll leitakse seadus, et see tulu ära võtta. Üldiseks hüvanguks, muidugi.

Siinkohal lihtne soovitus härrastele riigivalitsejatele: maksustada tuleb seda, mis riigil on, maavara. Ja seda kõigile võrdselt – see on lihtne, õigustatud ja arusaadav viis riigi tulu suurendamiseks. Kui aga hakatakse maksustama seda, mida veel ei ole ja mida keegi teine talle kuuluvate vahenditega teeb, on asi pahasti.