Martin Kala: paremäärmuslaste marss

Martin Kala Foto: SCANPIX

Kolumnist Martin Kala kirjutab, et Euroopasse on jõudnud uue poliitika ajastu: veel aastakümme tagasi laamen­dasid paremäärmuslased tänavail, nüüd on nad võitnud parlamentaarse jõu ja mõjutavad sedagi, kuidas ülejäänud parteid end väljendavad või käituvad.

Mõni kuu tagasi leidis valdav osa Postimehe gallupiküsimusele vastanud lugejaist, et kohtupidamine massimõrvar Anders Behring Breiviki üle peab olema avalik. Tema teo täpsete motiivide selgitamisel TV-otseülekannete ning muu meediakajastusega tekkis aga keeruline olukord: roimar kasutas etteantud meedialava oma haige sõnumi levitamiseks suurtele rahvahulkadele üle maailma.

Lääne ühiskond lõi avaliku kohtupidamisega oma poliitkorrektsuses ideaalse tribüüni, mis võimaldab natsitervitust kasutaval Breivikil kohtuprotsessi käigus takistamatult tutvustada vihkamist tulvil manifesti ja propageerida ksenofoobiat, kinnistades lisaks müüte islami ohust ja kartustest etniliste muutuste pärast Euroopas.

Ka paljudele Postimehe lugejaile jäi mõistetamatuks, kuidas Norra kohus ja maailma meedia ei ole suutnud kohtupidamist ega selle kajastamist Breiviki taktikepi alt välja tuua.

Ent vahel jõuavad äärmuslikud vaated veelgi laiemate massideni. Prantsuse rahvusrinde esinumber Marine Le Pen kogus Prantsuse seekordsete presidendivalimiste esivoorus meeletu toetuse (pea 18 protsenti häältest), mida on piisavalt, et see tulevaste parlamendivalimiste kampaanias rakendada.

Paremäärmuslaste liidri sõnul istuvad viimases voorus kõrvuti konservatiiv Nicolas Sarkozy ja sotsialist François Hollande, kes on sisult ühenäolised ja kellele Le Pen keeldub pakkumast rahvusrinde häältereservi, sest nii petetaks ikkagi tema valijat.

Aga ajad võivad olla muutumas. Euroskeptikutest koosnevat rassistlikku parteid Front National on peetud siiani küll üheks Euroopa tugevamaks paremäärmuslikuks parteiks, mis on nüüd rahvuslase Jean Marie Le Peni pisut leebema tütre juhtimisel läbi teinud taassünni.

Tulemusena on Prantsuse meedia kuulutanud presidendivalimiste otsustajaks nimelt Front Nationali, kuna seni ajalooliselt äärmus-parempoolsetega koostööd vältinud põhivooluparteid tungivad nüüd häältejanustena nende kanoonilisele territooriumile, koostades üsna läbipaistvaid valikuid rahvusrinde valija südamelähedastest muredest, millega kavatsevad võimule saades edaspidi tegeleda.

Sarkozy kaitseministri Gérard Longuet’ arvates võiks Rahvusrindest saada valitsuspartei «vestluspartner», mis sisaldab juba eneses hoiatust, et praegu Euroopas eksisteerivad tabud võivad kaduda. Võimatu on tekkinud olukorras mitte aduda, et rahvuslaste osatähtsus siinses (loe: Euroopa) poliitikas on võitnud väe, mis on valimistulemuste kindlaks kaalukeeleks ning lubab ennustada ka peatseid suuremaid muutusi siinses poliitikas.

Rahvusrinde jaoks oleks nüüd parim tulemus ametisoleva presidendi Nicolas Sarkozy valimiskaotus, olgugi et too on oma programmiga Prantsuse Rahvusrindele lähedasem.

Sarkozy kaotus tekitaks konservatiivide ridades sisekriisi, mis Le Peni presidendivalimiste esimese vooru suurepärase tulemuse juures väljenduks saadikukohtade arvus juunikuistel parlamendivalimistel. Praegu pole äärmusparempoolsetel Prantsuse Rahvusassamblees üldse kohti.

Sarkozy ja Hollande’i erinevused on pigem retoorilised kui reaalsed: nende vaated mõjuvad tihtipeale lähedasemana üksteisele kui nendele erakondadele, mis asuvad neist parem- või vasakskaalal kaugemal. Kui kõnepuldi ütlemised kõrvale jätta, märkab valija väiksemas vestlusringis, et kandidaatide mured ja mõtted, plaanid ja prioriteedid on üsna sama suunaga.

Siit paradoks, et radikaalsus on Euroopa poliitikas üha enam see, mis oma erilisuses ja erinevuses (rohkem) silma paistab, ning siit ka järgmine mure: lisaks paremäärmuslaste tõusule tekib Euroopas nähtavasti järjest rohkem situatsioone, kus eelkõige kontrastide hägunemise tagajärjel erakondade seisukohtades võtavad äärmuslased üle traditsionaalsete konservatiivide rolli, viies poliitilise spektri kaugemale keskmest.

Euroopasse on jõudnud uue poliitika ajastu. Veel aastakümme tagasi oli paremäärmusliku poliitikaleeri väljenduseks tänavaprotestid ja laamendamine. Nüüd on see võitnud parlamentaarse jõu ja hakanud mõjutama ka seda, kuidas ülejäänud parteid end väljendavad või käituvad.

Euroopa paremäärmuslik liikumine tõestas juba 1980. aastate alguses oma võimekat ja sihikindlat poliitilist jõudu. Kuid ehkki enamikus liikmesriikides on peavooluparteid välistanud koostöö äärmuslastega, on see trend muutumas.

Näiteks Madalmaad, kus 2010. aasta juuni alguses toimunud üldvalimiste järel ei saavutanud parlamendis ükski erakond enamust ning valimised võitnud liberaalid ei pidanud esialgu probleemiks uue valitsuse moodustamist konservatiivide ning paremäärmusega. Parempopulistlikke avaldusi teevad aga konservatiivsed erakonnad Euroopa nurkades ikka ja jälle.

Need arengud ei lähe meistki kaarega mööda. Meile geograafiliselt (ja mentaalselt) lähedases Norras märgivad mõrvar Breiviki teod jõhkraimat sulgumisideoloogiat, sest olgugi et ta on oma sõnades islami vaenlane, peitub sellise vihkamise taga pigem islamiterroristidele omane ideoloogiline veendumus ja vaen.

Soome parlamendivalimistel möödunud aasta aprillis olid üllatajaiks euroskeptilised ning sisserändajate suhtes vaenulikud Põlissoomlased, demonstreerides enneolematult head valimistulemust.

Üldse tõi eelmine aasta küllalt näiteid äärmuslike ideede omaksvõtust nii üksikisikute poolt kui ka poliitikas: mõlemad Soome ja Norra näited, aga ka mullu Rootsis terrorismiga seotud inimeste vahistamised ning meie oma Drambjani juhtum kaitseministeeriumis viitavad otseselt sellele, et äärmuslus ja terrorismioht on Eestile järjest lähemale nihkunud, sama nendib ka äsjane kaitsepolitsei aastaraamat.

Euroopat ründab üleüldine muutuste laine, kuid populistlike, ksenofoobsete ja natsionalistlike liikumiste tõusus pole midagi uut. Järjestikused rahanduskriisid, suured riigivõlad ja Aasia pealetung tekitavad uut protektsionismi.

Koos majandusprobleemidega saab immigratsioonist kerge märklaud paremäärmuslikule retoorikale ning viimaseid aastakümneid propageeritud mitmekesisus pole Euroopas enam kuigi ahvatlev teema.

Siin on tegemist koeraga, kes järab oma saba: atraktiivne ja ahvatlev Euroopa kultuurilises, inimlikus ja majanduslikus mõistes avatusega loob oma poliitkorrektsuses äärmuslikele vaadetele sobiva aseme, millelt ajupesu ja naba nokkimist edasi korraldada.

Samas kaitseb too kapseldumisele kutsuv uusrahvuslus niinimetatud algupärast Euroopat, mis seisab vastu kõigele sellele, mis on Euroopast teinud mõnusa ja pehme istumisaluse.

Poliitika taasnatsionaliseerumine pärast ärevat majanduskrahhi, laienemisvalud ja võõraviha annavad nüüd põhjuse spekulatsioonideks, et äärmuslus on jälle muutumas Euroopa Liidu kestvaks ja nähtavaks omapäraks.

Mitte üksnes see, et leebemalt mõjuvad radikaalparteid reageerivad järjest rohkemate valijate ootustele, vaid ka see, et võimuerakonnad ei välista enam dialoogi äärmuslastega, garanteerib viimastele mugava liuglemise Euroopa peavoolupoliitikas.