FOTO: Urmas Nemvalts

Põllumajandustoetuste juurdekauplemise puhul on tegu vigade parandusega

Euroopa Liidu järgmise seitsme aasta eelarvesse plaanitakse Eestile põllumajandustoetusi summas, mis küünib vaid 58 protsendini ELi keskmisest. Rahul ei ole põllumehed ja rahul ei ole ka Eesti poliitikud nii siin- kui sealpool piiri, kes on asunud toetuste vähegi võrdsema maksmise nimel agaralt lobitööd tegema.

Kuid see on vaid vigade parandus: küsimus, mis on selle põhjuseks, et Eesti liitumisel nii madala toetusprotsendiga leppis, nõuab endiselt vastamist.

Mõneti on ebavõrdsuse põhjus arusaadav: põllumajandustoetused olid mõeldud ELi talupidajatele, kelle sissetulek enne 1992. aastat tagati kõrgete tollide ja eksporditoetustega, kuid kes pärast tollitariifide alandamist osa sissetulekust kaotasid.

Otsetoetuste tasemed määrati vastavalt sellele, millise riigi põllumehed kui palju tootsid ning kui palju kaotasid. Keegi sai rohkem, keegi vähem.

Pärast ELi suurt laienemist 2004. aastal jätkati toetuste maksmist sama loogika alusel, ehkki näiteks Eesti põllumeeste jaoks sel tulu langusega suurt pistmist ei olnud. Nüüd nimetatakse põhjendusena, miks on jätkuvalt vaja põllumehi toetada, Euroopa maksumaksjate kõrgemaid ootusi toidu standardile, keskkonnale ja loomapidamistingimustele kui mujal maailmas. Kuid maksmise loogika on jäänud samaks ning keegi saab endiselt rohkem ja keegi vähem. Eesti, paraku, on nende vähem saajate seas.

Kuid samas ei saa öelda, et see olukord oleks midagi, mis on hiljem liitujatele iseloomulik: Bulgaaria ja Rumeenia toetusemäär on oluliselt suurem. Pigem näitab see, kui viletsad läbirääkijad me enne ELiga liitumist põllumajandustoetuste osas olime.

Lisaks annab see aimu, kui madalas seisus oli meie põllumajandus enne Euroopa Liiduga ühinemist, sest just põllumajanduse seisu järgi nimetati toetusemäär, mis läbirääkimistel aluseks võeti. Turupiirangud miinimumi viinud poliitika ei tulnud põllumajandusele just kasuks.

Praegu on teema aga ELis terav – nii terav, et sellest rääkimisest peetakse pigem targemaks hoiduda. Põhjus on lihtne: põllumajanduspoliitika on valdkond, mis võtab kogu ELi eelarvest üle 40 protsendi. Kõne all olevad summad on märkimisväärsed.

Igal muul ajal oleks Baltimaadele lisaks makstav summa võetud ehk mujalt, kuid nüüd, mil kitsas käes, teavad teised liikmesriigid väga hästi, kust see tuleb: samast katlast, ja seega neile makstavate toetuste arvelt.

Ehkki on selge, et ka toetuste suurus on meie jaoks oluline – jutt on 890 miljonist eurost, mis, kui Eesti poliitikute pingutused vilja kannavad, võib ideaalis tõusta 1,5 miljardi euroni –, on sellega vähemalt sama oluline teistega võrdsed tingimused.

Ja see on miski, mille vastu on raske vaielda: Euroopa Liidu aluspõhimõtete hulka kuulub võrdne kohtlemine ja võrdsed konkurentsitingimused, aga praegune olukord on nendega vastuolus.