Mihkel Veiderma: igaüks iseenese eest

Mihkel Veiderma Foto: Erakogu

Tallinna Tehnikaülikooli emeriitprofessor Mihkel Veiderma kirjutab, et veeldatud maagaasile ühtse terminali rajamisega Balti riikidele ja Soomele tekivad üsna samasugused probleemid nagu tuumajaama puhulgi.
 

Gaasitorude ASist Eesti Gaas eraldamise initsiaatorid motiveerivad seda eelkõige maagaasi vabaturu rakendamisega ja sõltuvuse vältimisega ainuüksi Vene gaasist.

Millised ja kuivõrd reaalsed on lähitulevikus teised gaaskütuse tarneallikad? See vajab põhjalikumat analüüsi ja paremat selgitamist gaasi tarbijatele. Järgnevas puudutan mõnda sellega seotud sõlmküsimust.

Jättes kõrvale gaasi tootmise põlevkivist, mida tehti 1940ndatel–1960ndatel, samuti põlevkiviõli tootmisel kõrvalsaadusena tekkiva uttegaasi, jääb järele kaks võimalust: saada maagaasi torutrantspordi kaudu teisest tarneallikast või importida meritsi veeldatud gaasi. Nn kildagaas jääb Euroopas tõsisemalt võttes kaugemasse tulevikku.

Toetudes vastavale eelprojektile, tegi Lennart Meri 1990ndate alguses Põhjamaade riigijuhtidele ettepaneku alustada ühiselt gaasitoru rajamise ettevalmistamist Norra merest läbi Norra ja Rootsi Botnia lahe kaudu Soome, haruga Eestisse, et varustada gaasiga nii need maad kui ka Balti riigid.

Ettepanek leidis toetust, kuid Rootsi polnud siis sellest huvitatud ja jäi kõrvale, nurjates projekti arendamise. See projekt peaks pälvima tähelepanu edaspidigi, kui riigid jätkuvalt ei ajaks energia vallas vaid oma asja. Kes teab, järsku on Eestilgi piirkonnas oma gaas, toetudes kontsessioonile Teravmägede loodusvarade kasutamises!

Esialgu jääb üle orienteeruda veeldatud maagaasi (rahvusvahelisel turul märgistatud kui LNG) sisseostule maailmaturult. 2010. aastal saavutas LNG ekspordi-impordi maht maailmas rekordilise tulemuse.

Suurimad LNG eksportijad Euroopa maadesse olid Katar (36,5 miljardit kuupmeetrit aastas), Alžeeria (20,1), Nigeeria (16,0), Trinidad ja Tobago (6,2), suurimad importijad Hispaania (27,5 miljardit kuupmeetrit), Inglismaa (18,6), Prantsusmaa (13,9), Itaalia (9,1) ja Belgia (6,4).

Euroopas ainsana on LNG tootmist alustatud Põhja-Norras (4,7 miljardit kuupmeetrit), kasutades veeldamiseks odavat hüdroenergiat. Kuid see protsess on leidnud ka vastuseisu, sest lähtegaasi puhastamise käigus eraldub väga suur hulk CO2, rääkimata sealsest hiljutisest tulekahjust.

Põhjamere ja Läänemere mandriosa ainuke LNG imporditerminal on Zeebrug­ges Belgias. Mida nägin-kuulsin terminali külastades: pikad merreulatuvad kaid, spetsiifiline LNG mahutipark 10 atm rõhu ja –160 ºC juures, lai lage ohutsoon, ühendus mahuka regaasistatud maagaasi edasi transportiva torustiksüsteemiga, suured investeeringud jm.

LNG terminali rajamisega on alustanud Holland ja Poola, väikeses mahus Rootsigi. Ohutuse eesmärgil on LNG hoidlad enamasti ehitatud betoonist ja vooderdatud nikkel-eriterasega, kaalutakse ujuvhoidlate ehitamist.

Pikkade vahemaade tõttu on LNG tankerid veokulu vähendamiseks väga võimsad. Uuemad neist on kuni 300 meetrit pikad ja 50 meetrit laiad, maht 120 000 – 140 000 kuupmeetrit (gaasina umbes 70–80 miljonit kuupmeetrit). Neid kavatsetakse ehitada ka mahuga kuni 250 000 kuupmeetrit.

Kas üleüldse võib lubada selliseid suuri gaasitankereid lisaks naftatankerite ja muuga niigi ülekoormatud Läänemerele? Kui siiski, siis parimaks lahenduseks oleks ühe ühise terminali rajamine Balti riikide ja Soome varustamiseks, mis koos vajavad kümme miljardit kuupmeetrit gaasi aastas.

Selle asukoha suhtes lähevad seisukohad lahku. Läti toetub sealsele võimalusele tankerid kiiresti tühjendada, juhtides regaseeritud gaasi Inčukalnsi suurde maa-alusesse gaasihoidlasse. Eesti rõhutab oma keskset asendit regioonis, Leedu võimalust ühendada gaasivõrgustik Poola omaga. Soome aga toob esile teistest suuremat gaasitarbimist.

Tekib üsna sarnane probleem nagu tuumajaamagi puhul – kas riigid ja firmad leiavad poliitilise ja ärilise konsensuse rajada Euroopa Liidu toetusega ühine terminal, kas see tagab julgeoleku gaasitarnetes kõikidele? Või tuleks igal riigil ajada asja omaette?

Eesti gaasitarve on väike – 2010. aastal oli see 700 miljonit kuupmeetrit ning kulus põhiliselt linnade ja asulate kaugküttele. Hiigeltankeri kiire tühjendamine ja vastava mahuga LNG lao loomine on lihtsalt niisama siin võimatu.

Olukorda saaks osaliselt leevendada gaasi suunamisega lõunanaabritele ja andmisega ka Soome juba varem kavandatud Paldiski-Inkoo gaasitoru kaudu, kui vaid torustiku läbilaskevõimsus on piisavalt suur.

Kardinaalsem lahendus oleks Euroopas LNG müügiketi rajamine nii, et  ühest Lääne-Euroopa suuremast LNG laost toimetatakse see Läänemere maadesse edasi väiksemate tankeritega. Millal see teoks saab, on seni ebaselge.

Kus ja mitu terminali sel puhul tuleks Eestis rajada? See vajab korralikku analüüsi mitmest aspektist, lähtudes riigi energeetika arengukavast ja gaasitarbimise perspektiivist, koha merenduslikust ja geoloogilisest eripärast, täiendavate gaasitorude ja muu infrastruktuuri rajamise vajadusest, ohutuse kindlustamisest.

Arvan, et terminali asukohaks koos kaide, mahutite, regaasistamise seadmete ja muu lisa­taristuga ei sobi tihedasti asustatud piirkonnas paiknev ja niigi ohtlike kaupadega (naftasaadused, kivisüsi, väetised) koormatud Muuga sadam.

Terminalide rajamine ja gaasivõrgu majandamine ei peaks toimuma riigi raha ja kohustuste arvelt ega koormama maksumaksjat, vaid see tuleks korraldada ärikapitaliga turureeglite alusel. LNG põhjal odavamale gaasile vaevalt et loota maksab.

Riigi ülesanne on korraldada erinevate võimaluste asjatundlikku analüüsi, kujundada üldine strateegia, teha kooskõlastused ja teha ka järelevalvet. Kitsalt poliitiline sekkumine asjasse võib anda hoopis tagasilööke.