Väärtused, mida Euroopa Liit oma dokumentides deklareerib, taunivad igasugust inimõiguste rikkumist. Kui miljonid eurooplased vaatavad telerist kaadreid sinikais vangist, tekitab see paratamatult küsimusi, juhtub aga kinnipeetav olema võimuga opositsioonis olev tipp-poliitik, lisandub veel üks aspekt.
Poliitiliste vastaste tagakiusamine – füüsiline vägivald on seejuures täielik äärmus – on miski, mis lihtsalt ei ole vastuvõetav. Samal ajal jääb ühenduse hääl nõrgaks ja kaootiliseks ning kui üks käsi teeb avaldusi, kirjutab teine alla mõnele lepingule.
Just sellisele lauale on nüüd tõstetud Julia Tõmošenko mängunupp. Ukraina kohus mõistis riigi endise peaministri mullu süüdi ametivolituste ületamises, millega prokuratuuri väitel tekitati riigile hiiglaslik majanduslik kahju, ning karistas praegu 51-aastast Tõmošenkot seitsmeaastase vangistusega.
Tõmošenko kaasvõitlejad on õiglase kohtumõistmise kahtluse alla seadnud, nüüd avalikkuse ette jõudnud pildimaterjal rõhub näljastreiki alustanud kinnipeetava peksmisele.
Ukrainaga õige mitmel tasandil koostööd tegeval ELil on ilmselt võimatu kõigest sellest mööda vaadata. Isegi kui eespool mainitud rõhuasetused on sihiteadlikult avaliku arvamuse mõjutamiseks nihkesse aetud.
On ka tõsi, et «oranžile košmaarile» lõpu teha lubanud Ukraina president Viktor Janukovõtš pole andnud ammendavaid vastuseid küsimustele, mis puudutavad nii Tõmošenko kui ka tema liitlaste kohtuasju.
Samas peaks EL (ja meie muidugi sealhulgas) olema kriitikas õiglane ja täpne ning meetmeid hoolikalt kaaluma, et tulemus poleks oodatule vastupidine. Üks asi on midagi ühiselt kavandatud sammuga ette võtta, teine asi on läbimõtlemata käigud üksikisikute tasandil, mille peale parimal juhul lihtsalt õlgu kehitatakse või halvimal juhul iseennast ja ka kogu ühendust naeruväärseks tehakse.
Eeloleval suvel peetava jalgpalli EM-finaalturniiri mängutoomine on juba iseenesest küsitav. Rääkimata sellest, kui näiteks Euroopa Komisjoni volinik teeb emotsionaalse avalduse, milles ta lubab mitte osaleda turniiri avatseremoonial – ta võiks sealjuures tähele panna, et üritus toimub hoopis Varssavis, sest koos Ukrainaga korraldab jalgpallipidu ka ELi liige Poola. Ning ehkki poolakate meelehärm on siinkohal igati mõistetav, pole samas eriti oluline, kas üks volinik seal tribüünil istub või mitte.
Mõndagi õpetlikku leiab ELi suhetest (küll Ukrainast paljuski erineva) Valgevenega. Aleksandr Lukašenka režiimi on aastate jooksul küll piitsa, küll prääniku abil püütud muuta, kuid seda suuresti eduta.
Valgevene diktaator võib vahel küll teha väikesi järeleandmisi, kuid killustatud ELiga on tal õnnestunud siiski võrdlemisi edukalt hakkama saada. Tõmošenko juhtum näitab taas, kui väga vajab ELi ühtset välispoliitilist häält, et olla rahvusvahelises diplomaatias tõsiseltvõetav.