Peep Pahv

FOTO: Peeter Langovits

Korvpalli Eesti meistriliiga on jama. Sellist väidet olen kuulnud paljude korvpalli­sõprade suust, kes armastavad öösiti jälgida NBA lahinguid või vaimustuvad Euroliigast. Mõnes mõttes on neil õigus – kahe suurliigaga võrreldes pole siinmail korvpallil taset ollagi, kuid … rahvas käib saalis ja tihti pakutakse üsna põnevaid etendusi, mis on omakorda vürtsitatud väiksemate ja suuremate skandaalikestega.


Tegelikult ei maksa unistada, et Eestisse tekiks kunagi heal tasemel korvpalliliiga. Selleni ei küüni isegi meist tugevamad korvpallimaad Läti ja Leedu. Lätlastel on stabiilselt tipus Ventspils ja nende vastaseks keegi Riiast – kandku see meeskond parajasti nime ASK, Barons või vana hea VEF. Kõik ülejäänud noolivad pronksi või on lihtsalt statistid.

Leedus võivad Kaunase Žalgiris ja Lietuvos Rytas ebaolulistes mängudes vääratada, ent nende kahe finaalipääsu ei suuda nurjata keegi. Seega pole meilgi põhjust nuriseda, et finaalis on ikka Kalev ja Tartu. Tunamullu juhtunu, kus need meeskonnad kohtusid juba poolfinaalis, oli vaid reeglit kinnitav erand.

Tugeva ja ühtlasema liiga tekkimiseks pole Eestis lihtsalt raha ega mängijaid. Rakveres, Raplas ja Valgas veavad korvpalli küll tublid inimesed, kuid Kalevi või Tartu Ülikooliga sarnase suurusega eelarve kogumine käib väikestes linnades üle jõu.

Seepärast tulebki eriti kõrgelt hinnata seda, kui näiteks Rakveres suudab Andres Sõber tuua näiliselt eimillegi eest meeskonda kolm Läti koondise tasemel leegionäri, putitada üles mõne kodumaise mängumehe ja anda selle kambaga tiitlikaitsjale väärika lahingu. Kui siia lisada treeneri isiksus ja stabiilne tegutsemine, on tribüünid inimesi täis.

Samamoodi tuleb võtta müts maha Rapla meeskonda vedava tandemi Indrek Ruudu ja Jaak Karbi ees. Mis sellest, et poolfinaalis ei suutnud nad Tartule vastupanu osutada – napilt 6000 elanikuga linnakese meeskonna edu olnuks ju ebaloogiline.

Piisab sellestki, kui tulevikumeestele leitakse võimalus end arendada, et edaspidi hüpata juba mõnda tugevamasse meeskonda. Ja kui kõige selle juures suudetakse mängida end meistriliiga poolfinaali, tekitada korvpallipalavik isegi linna pensionäride hulgas ja kõige aluseks luua korralik noortesüsteem, peaks president mõtlema nendele meestele aumärgi omistamisele.

Ja kuigi paljud kiruvad, et milleks on vaja Klandorfi Tallinna Kalevit või Lille TTÜd, on neilgi meeskondadel täita oma roll. Ühed koondavad mujalt väljapraagitud, ent mängusooviga pallureid, teised edendavad üliõpilassporti. Õige värk ju – las need meeskonnad olla ka tulevikus! See ei tähenda, et nad hakkaksid kunagi võitlema meistritiitli eest. Igale ühele jäägu oma. Kalevi ja Tartu finaal tuleb põnev!