JÜRI TOOMEPUU ⟩ USA ja Iisrael avasid võimaluste akna – hinnaks oht kogu maailma majapidamistele

Netanyahu ja Trumpi «ennetava sõja» eest peavad nüüd maksma ka kogu maailma majapidamised. Võib aga loota, et kui Trump on seotud Iraani ja Iisraeliga, siis saab Euroopa juhtida Ukrainaga seotud strateegilist tegevust. Foto: Avi Ohayon / Israel Gpo / ZUMA / Scanpix

• Järele jäänud Iraani juhtkond on nüüd ilmselt ellujäämisrežiimis.
• Iraan on olnud Putini salarelvalaegas.
• On selge, et Trump ei juhi sündmusi, Netanyahu juhib. Aga Euroopa saab võimaluse Ukraina puhul.

USA ja Iisraeli rünnakud Iraani tuumarajatiste vastu muudavad maailma geopoliitikat ja Ukraina sõja kulgu ning tõstavad naftahindu kogu planeedil, kirjutab endine poliitik ja sõjaväelane Jüri Toomepuu.

Ajalugu vaikib harva, kui pommid langevad. Donald Trumpi juhitud USA otsus rünnata Iraani sügaval maa all asuvaid tuumarajatisi lõpetas kahenädalase poliitilise uduvihma ning sisenes koos Iisraeli rünnakutega uude etappi: avatud, otsene, laiaulatuslik õhusõda Lähis-Idas.

Kuid tegemist ei ole pelgalt Iisraeli ja Iraani vahelise konfliktiga. Sündmuste kaskaad ulatub Ukrainasse, Moskvasse, Euroopasse ja maailma naftaturgudele. See mõjutab Putini sõjavõimekust, Trumpi poliitilist tasakaalu ja energiahindu, mis löövad valusalt igas kodus.

Iraani kaotus: tuumaehitus varemetes

USA pommirünnakud tabasid kolme Iraani tuumarajatist, sh üht kõige sügavamal paiknevat – Fordot –, mis asub mäe sees ligi 100 meetri sügavusel. See oli sõjaline ja luureline tipptase. Esialgsetel andmetel on Iraani tuumaprogrammi taristu tugevalt kahjustatud. Rünnak järgnes Iisraeli üheksa päeva kestnud löökidele, mille käigus tapeti Iisraeli sõnul 21 Iraani revolutsioonikaardi kõrgeimat komandöri 22st. Kui see paika peab – ja ekspertide sõnul see pole sugugi välistatud –, on tegemist süsteemse, läbimõeldud ja väga edukalt tehtud atentaatidega.

Järele jäänud Iraani juhtkond on nüüd ilmselt ellujäämisrežiimis. Isegi kui nad lubavad kättemaksu «neile sobival hetkel», ei ole neil praegu selleks võimekust. See muudab ka Iraani ja Venemaa sõjalise koostöö palju keerulisemaks.

Vene relvade vaikus – ilma Iraanita

Iraan on olnud Putini salarelvalaegas: sajad tuhanded Shahedi droonid, mis lendavad igal ööl Ukraina linnade poole. Nende tootmine on kestnud ligi kaks aastat ning Venemaa on rajanud isegi tehaseid oma territooriumile. Kuid nüüd on küsimus, kas Iraani poliitiline ja sõjaline juhtkond suudab koostööd jätkata, kui nende enda riik on varemetes.

Putin vajab Iraani – nii droonide kui ka diplomaatilise partnerina. Kui see tugi mureneb, jääb Kreml üha enam üksi. Ja Ukraina sõjas, kus logistika ja tehnoloogia määravad rindejooni, võib see osutuda saatuslikuks.

Kui Iraani tugi mureneb, jääb Kreml üha enam üksi. Ja Ukraina sõjas, kus logistika ja tehnoloogia määravad rindejooni, võib see osutuda saatuslikuks.

Putini sõda: liitlastega või ilma?

Venemaa edusammud Ukrainas on olnud tagasihoidlikud. Mõned külad idaosas, mõned positsioonid Harkivi lähistel. Kuid ilma Iraani, Põhja-Korea ja Hiina toetava varustuseta jääb see surve murenevaks. Putini toss hakkab lõpukorrale jõudma.

Ukraina suudab vastu pidada. Ja nüüd, kui Trumpi administratsioon on vaikselt lubanud Ukrainale F-16 varuosi ja 50-kaliibrilisi laskemoona, avaneb võimalus veelgi tõhusamaks vasturünnakuks. Lääs küll vaikib valjusti, kuid tegutseb siiski.

Trumpi strateegiline udu: kaks nädalat või kaks tundi?

Kaks päeva enne rünnakut kuulutas president Trump, et ta langetab otsuse «paari nädala jooksul». Kahe päeva pärast langesid pommid. See võib olla kas teadlik eksitamine – et Iraan jääks looritatud ootusesse – või lihtsalt Trumpile omane impulsiivsus. Tõenäoliselt siiski Iisraeli poolt Trumpile antud käsk.

Tähtsamaks otsustajaks polnud mitte Trumpi julgeolekunõukogu, vaid Netanyahu. Kui Iisrael ründas, jäi Trumpil üle vaid valida: kas toetan või üritan kokkulepet saavutada, nagu ta väitis soovivat. Ta andis USA lennuväele käsu rünnata.

Eurooplased ja Ukraina: vaikuse akna võimalus

Trumpi fookus on nüüd Lähis-Idal. Tema tähelepanu ulatus paraku ei võimalda mitut rindejoont. See loob vaikuse akna, milles Euroopa liitlased – eriti Saksamaa, Prantsusmaa, Balti riigid ja Poola – saavad koos «täiskasvanutega Washingtonis» edasi töötada Ukraina toetamiseks.

USA Kongress tahab karmistada sanktsioone Venemaa vastu ning suurendada abi Ukrainale. Kuid administratsioonis käib võitlus: mõned USA valitsuse ringkonnad tahavad abi piirata, Keith Kelloggi juhitud leer tahab jätkata senist kurssi. Seni on otsustatud tasakaalu kasuks – abi jätkub, kuid valikuliselt.

Naftaturud keevad – maailm maksab

USA ja Iisraeli rünnakud põhjustasid naftaturgudel kohese reaktsiooni. Brenti toornafta hind tõusis viie protsendi võrra esimese ööpäevaga, ületades 90 dollari piiri barreli kohta. Turud kardavad, et Iraan vastab rünnakutele Hormuzi väina kaudu – maailma tähtsaim meretee, mille kaudu liigub viiendik kogu maailma naftast.

Inflatsioon, energiaarved ja majandusseisak – kõik need ohud on järsku tagasi päevakorras.

Veelgi rohkem kardetakse regionaalse eskalatsiooni levikut: kui Saudi-Araabia, Araabia Ühendemiraadid või Bahrein peaksid sattuma Iraani kättemaksu alla – näiteks huthide abil – siis võib nafta hind tõusta üle saja dollari barrelilt. Inflatsioon, energiaarved ja majandusseisak – kõik need ohud on järsku tagasi päevakorras.

Nafta hinnatõus aitab Putinil edasi lükata Venemaa majanduse kokkuvarisemist ja toidavad ta sõjamasinat.

Netanyahu ja Trumpi «ennetava sõja» eest peavad nüüd maksma ka kogu maailma majapidamised.

Mida tahab Trump ja mida kardab maailm?

On selge, et Trump ei juhi sündmusi. Netanyahu juhib, Trump järgib. Samal ajal vaikib Euroopa justkui, kuid õnneks ei maga. On arusaadav, et Trumpi ettearvamatus muudab isegi liitlaste sammu raskeks.

Võib aga loota, et kui Trump on seotud Iraani ja Iisraeliga, siis saab Euroopa juhtida Ukrainaga seotud strateegilist tegevust.

Uus sõda, vana loogika

USA–Iisraeli rünnakud Iraani vastu avasid uue geopoliitilise lava. Iraani oht koos Iraani majandusega on hävitatud. Venemaa on ilma liitlaseta. Nafta hind tõuseb ja toetab Putini sõjamasinat, aga rakettide import Iraanist lõppeb.

See kõik võib Ukrainale osutuda võimaluseks – kui seda võimalust osatakse ära kasutada.