NÄDALA NÄGU ⟩ Teistmoodi jalgpallimaa – kas Euroopa kõige ebanormaalsem?

Eesti Jalgpalli Liidu presidendiks valiti tagasi Aivar Pohlak. Illustratsioon: Johan Elm

• Eesti jalgpallil ongi kombeks teha asju teisiti.
• Pohlak kogus Klavanist kaks korda rohkem hääli.
• Uuesti saab ja tuleb valida nelja aasta pärast.

Ragnar Klavani leeri eelmise kahe kuu jooksul avalikkuses korraldatud möll vähendas Aivar Pohlaku toetust jalgpalliliidu liikmete seas 2,9 protsendi võrra. Nagu sääsehammustus elevandile.

Euroopas on 55 jalgpalliriiki. Põhimõtteliselt oleks võimalik mõtteharjutuse korras valida välja näiteks 30 tegevusvaldkonda, millega nad kõik vältimatult tegelema peavad, ning seejärel võrrelda 55 jalgpalliriigi tegevust neis valdkondades.

Järgnevalt tuleks arvutada ja sõnastada iga valdkonna keskmine tulemus, pingutus või lähenemine. Ning siis igas valdkonnas mõõta, et milline riik kui palju Euroopa keskmisest erineb.

Kui seejärel 30 valdkonna lõikes need keskmisest erinemised kokku liita, peaks selguma Euroopa kõige ebanormaalsem jalgpalliriik ehk see, kelle meetodid erinevad keskmisest kõige rohkem. Eesti šansid see üdini teoreetiline ja võib-olla ka täiesti mõttetu võistlus kinni panna oleksid arvestatavad.

Eesti jalgpallil ongi kombeks teha asju teisiti. Nii võrreldes teiste Eesti spordialadega kui ka Euroopa jalgpalliriikidega. Kas see on olnud Eesti jalgpalli jaoks õige või vale valik, sõltub väga palju sellest, kas tegu on «klaas on pooltäis» või «klaas on pooltühi» inimesega.

Ja lisaks sellest, mida ta arvab Aivar Pohlakust.

Eesti Jalgpalli Liitu alates 2007. aastast presidendina juhtinud 62-aastane Pohlak valiti neljapäeval ülekaalukalt neljaks aastaks ametisse tagasi. Vastaskandidaadi Ragnar Klavani kampaania oli väga pikk, väga mahukas, väga nähtav (ja ilmselt ka väga kulukas).

Aga tulemuse mõttes ka väga ebaõnnestunud, sest kaotus oli suur ja selge. Pohlak kogus Klavanist kaks korda rohkem hääli, võites 68:34.

Kui lähtuda 80–20 põhimõttest, mille järgi pole 20 protsenti mitte kunagi mitte millegagi rahul, suutis Klavan pooleaastase pingutuse ja Eesti tipp-poliitikas karastunud kampaaniameistrite toel lisaks Rahulolematute Fraktsiooni liikmetele veenda enda paati astuma mõndteist jalgpalliliidu liiget.

Klavani leeri viimaste nädalate jutud, et seis on vägagi võrdne ja kõik võib sõltuda mõnest häälest, osutusid kas hämaks, juraks või valeks (vastavalt pehme, mõõdukas või jõuline lähenemine).

Alaliidu juhi valisid mitte need, kes tahavad jalgpallis sõna sekka öelda, vaid need, kes ilma jalgpallita elada ei oska ega saa.

Kaks kuud tagasi 70 toetuskirja esitanud Pohlak kogus valimistel 68 häält. Eelneva kahe kuu jooksul Klavani leeri poolt avalikkuses korraldatud möll vähendas Pohlaku toetust valijaskonna seas 2,9 protsendi võrra. Nagu sääsehammustus elevandile.

Pohlaku toetus ei kannatanud, sest Eesti jalgpall on, nagu ennist märgitud, teistmoodi moodustis. Kindlasti on Pohlaku enda roll selle teistsuguseks vormimises arvestatav.

Ilmselt isegi kandev. Aga see ei tühista ega vähenda kuidagi kellegi õigust olla teistsugune. See on ju vabaduse alus.

Igal mittetulundusühingul on demokraatlikus riigis võim ja voli teha oma otsuseid ise. Kes tahab mingi valdkonna sõlmotsustes kaasa rääkida, peab ise näpud mullaseks tegema ja sinna siiralt ja päriselt panustama, mitte eemalt tänitama ja prääksuma. Pagunid tuleb välja teenida.

Käesolev kriitika ei puuduta Eesti läbi aegade edukaimat jalgpallurit Klavanit, vaid kõiki neid, kes ohkisid ja ohkasid, et tahaks ka hääletada. Ei saa! Ja ei tohigi saada, kui ise jalgpalli suures mahus ei panusta. Täpselt nagu ei valita rahvahääletusel rahvusooperi peadirigenti, ei tohi seda teha ka jalgpalliliidu presidendiga.

Alaliidu juhi valisid mitte need, kes tahavad jalgpallis sõna sekka öelda, vaid need, kes ilma jalgpallita elada ei oska ega saa. Nende valik oli Pohlak. Uuesti saab ja tuleb valida nelja aasta pärast.

Aga tulemused? Kus on võidud ja millal jõuab Eesti EMile? Eesti meeste A-koondise peatreener Jürgen Henn märkis paar kuud tagasi, et suurte võitude jaoks peab jalgpalli prestiiž Eestis tõusma. «Jalgpalli staatus ühiskonnas pole selline, mis noori väga motiveeriks,» sõnas Henn.

Kui kõik need, kelle jaoks oli mingil põhjusel tähtis või südamelähedane Ragnar Klavani võit, järgmise nelja aasta jooksul jalgpalli hüvanguks iga nädal näpud mullaseks teeks, muutuks Eesti jalgpall prestiižsemaks, motiveerivamaks ja hinnatumaks. Igatpidi vingemaks. Ja see viiks lähemale kaunitele võitudele ja EMile.

Aga jalgpalli võlu, mis teeb temast maailma tähendusrikkaima kultuurikoodi, ei seisne võitudes, vaid teekonnal olemises. Muuseas, Soome jõudis EMile 70-aastase teekonna järel. Kuna Eesti jalgpallis on kombeks teha asju teisiti, võib minna tunduvalt nobedamini!