/nginx/o/2025/06/19/16936903t1hc1f1.jpg)
- Ambitsioonikad energiaeesmärgid pole halvad.
- Tuumajaam on kindlam variant julgeolekut silmas pidades.
- Taastuvenergia ei tohi muutuda dogmaks.
Valitsus on loobumas kohustusest toota 2030. aastaks sama palju taastuvenergiat, kui Eestis tarbitakse.
Postimees toetab saja protsendi eesmärgist loobumist. Vastava seaduse muutmine riigikogus saab kindlasti vajalikud hääled ja see lisab veelgi kindlust, et seda on vaja teha – täpselt samamoodi, nagu oli vaja muuta põhiseadust, et Venemaa kodanikud ei saaks Eestis valida.
Samas ei ole ambitsioonikad eesmärgid iseenesest halvad. Eelmisel aastal toodeti Eestis taastuvelektrit 41,7 protsenti tarbimisest ja võib vabalt olla, et ilma ambitsioonika eesmärgita poleks selleni jõutud. Ja taastuvenergia on vajalik, sest vabanedes sõltuvusest fossiilsetest kütustest, vabanetakse ühtlasi sõltuvusest Venemaast. Ärme unusta, et Euroopa Liit ostab ikka veel Venemaalt gaasi.
Kuid halb on see, kui eesmärkidest saavad dogmad, mis summutavad juba eos igasugused vastuhääled. Taastuvenergia-eesmärgiga oli just see juhtumas.
Halb on see, kui eesmärkidest saavad dogmad, mis summutavad juba eos igasugused vastuhääled. Taastuvenergia-eesmärgiga oli just see juhtumas.
Seepärast tuleb valitsust tunnustada, et ta on julgenud kahtlused välja öelda ja asunud ebareaalset kurssi korrigeerima.
Hea on ka see, et energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt (Reformierakond) on selgelt välja öelnud, et prioriteet on tuumaenergia. Me võime jäädagi ideaalset energiatootmist otsima ja seda mitte leida, sest seda pole lihtsalt olemas. Kõike arvestades on tuumajaam meile halbadest variantidest kõige vähem halb.
Venemaa ei ole Ukraina tuumajaamu rünnanud, mis ei tähenda, et ta ei võiks seda tulevikus teha, aga see tähendab, et tuumajaama ründamise tõenäosus on väiksem kui näiteks gaasijaamadel. Igal juhul on tunduvalt vähem põhjust arvata, et me saame Narvas rahulikult põlevkivi katla alla ajada, kui Venemaa peaks meid ründama.
Me teame ka, et Põhjamaade tuumaenergiale lootma jäämine ei ole lahendus, sest merekaableid on väga lihtne lõhkuda. Ka nende merepõhja matmine ei ole lahendus, sest ainult teistele lootma jääda ei ole ka põhimõtteliselt õige, energeetikas sama vähe kui riigikaitses.
Aga midagi on meil juurde vaja, sest vastasel korral ei ole meie elektrihind ja koos sellega ka majanduskeskkond konkurentsivõimeline. Selle mõistmiseks polegi vaja midagi muud teha kui vaadata, mis juhtub õhtuse elektrihinnaga, kui merekaabel Estlink 2 reedel taas käiku läheb. Hind langeb kaks korda.
Hind ongi võti tuumaenergia kasulikkuse üle otsustamisel. Kui tuumaenergia tähendab samasuguseid dotatsioone, nagu tuleb maksta taastuvenergiale, siis see meie probleemi ei lahenda.
Hea uudis on see, et Suti sõnul ei plaanita tuumajaamale mitte toetus-, vaid finantseerimisskeemi, mis võimaldaks laenu tagasimaksmise pikemale ajale venitada. Seejuures rõhutas minister, et finantseerimislahendus peaks olema selline, millele ei ole vaja peale maksta.
Liiga ilus, et olla tõsi? Me ei tea seda, ent kui me midagi ei tee, siis jäämegi konkurentsivõimelisest elektrihinnast unistama.