AK FOOKUS ⟩ Oi külad, oi kõrtsid… Tuhandepäise maakõrtside võrgustiku hiilgeaeg ja hääbumise lugu

Pudisoo kõrtsi silt tõendab, et pärast riigi viinamonopoli jõustumist tohib seal müüa ainult õlut, mõdu, porterit ja viinamarjaveini. Foto: Jaan Vali erakogu

Mõnikümmend aastat tagasi leidus Eestis veel mitmeid joogi- ja söömakohti, mis paiknesid meie päevini säilinud kõrtsihoonetes. Näiteks oli selliseks kultuslikuks peopaigaks Audru mõisa Kuldlõvi trahter. Tänaseks võib vanade kõrtside hõngu tabada ainult paaris kohas – mainida võib Viitna või Kolu kõrtsi.

Mõnikümmend aastat tagasi leidus Eestis veel mitmeid joogi- ja söömakohti, mis paiknesid meie päevini säilinud kõrtsihoonetes. Näiteks oli selliseks kultuslikuks peopaigaks Audru mõisa Kuldlõvi trahter. Tänaseks võib vanade kõrtside hõngu tabada ainult paaris kohas – mainida võib Viitna või Kolu kõrtsi.

Paraku tegutseb neistki esimene koopia- ja teine vabaõhumuuseumi eksponaathoones, mis kinnitab, et kunagiste maa- ja maanteekõrtside hiilgeaeg on pöördumatult ümber. Ometi võib tänapäevalgi tähelepanelik rändaja leida küllalt märke endistest kõrtsidest. Nii võib ristteedel, sadama- ja sillakohtades, asulate keskustes, kirikute naabruses ning mujalgi näha võimsaid varemeid ehk iseloomulikke pikki hooneid, mis ümberehitatult täidavad praegu kaupluse, seltsi- või isegi koolimaja otstarvet. Osates neis nõnda ära tunda ammuseid kõrtse, hakkab aimuma nende kunagine rohkus ja olulisus.