:format(webp)/nginx/o/2025/06/17/16931072t1h9f84.jpg)
Igas venima jäänud relvakonfliktis muutub keskseks küsimuseks lõpuks ikkagi see, kumb sõdiv pool suudab teise poole tõenäolisemalt välja kurnata: st kummale kuulub lõppkokkuvõttes ülekaal demograafiliste ressursside, sõjatööstusliku potentsiaali ja liitlassuhete alal, kirjutab ajaloolane ja kolumnist Mart Kuldkepp.
Praegu, kui Venemaa sõda Ukraina vastu kestab juba kolmandat aastat, on Vene Föderatsiooni jaoks hädavajalik jätta mulje, et ülekaal kõigis neis valdkondades on Vene poolel ja võit seega varem või hiljem ikkagi vältimatu. Seejuures pole kahtlust, et rahvastikku ongi Venemaal rohkem (kuigi tegelikud numbrid on ametlikus statistikas ilmselt üle paisutatud), sõjatööstuse osas on Ukraina aga küllalt kiiresti järele jõudmas ning mis liitlassuhetesse puutub, siis demokraatlike ja rahvusvahelist õigust oluliseks pidavate riikide toetus kuulub loomulikult agressiooni ohvrile, mitte agressorile. Niimoodi mõtlevate riikide hulka on vähemalt seni kuulunud ka Ameerika Ühendriigid.