JUHTKIRI ⟩ Valus meeldetuletus minevikust

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Venemaa ei ole seni lepingutest kinni pidanud.
• Idanaabri armeele tuleb vastu seista kõikide vahenditega.
• Kaitseliidul on Eesti kaitsmisel äärmiselt tähtis roll.

Teisipäeval möödub 85 aastat Nõukogude okupatsiooni algusest Eestis – see kuupäev pole pelgalt kurb ajalooline tähtpäev, vaid selle mõju ja tähendus ulatub välja tänasesse päeva.

17. juunil 1940 valgus Eestisse umbes 90 000 Punaarmee sõdurit. Kui Eesti sõjavägede ülemjuhataja, kindral Johan Laidoner sõitis Narva, et alla kirjutada nn Narva diktaadina tuntud lepingule, millega Eesti valitsus lubas Punaarmee oma territooriumile, avastas ta, et lisaks baasides olevatele punaarmeelastele olid Eestis ka uued Punaarmee sõdurid. Siit tuleb esimene õppetund: lepingutest kinnipidamisele ei maksa suhetes Venemaaga loota. Ja muidugi rikkus Nõukogude Liit ka 1939. aastal sõlmitud baaside lepingut, mis oligi sisse juhatanud 1940. aasta okupatsiooni.

Teine õppetund seisneb doominoefektis. Kui Punaarmee oli juba Eestis, järgnes sellele kõik muu: 21. juuni pööre, riigivolikogu võltsvalimised ja «vabatahtlik» astumine Nõukogude Liitu 6. augustil. Seega tuleb idanaabri armeele vastu seista kõikide vahenditega.

Paralleelid Ukraina sõjaga on samuti ilmsed. Nii nagu Venemaa koondas oma vägesid Ukraina piirile alates 2021. aasta lõpust, koondas Nõukogude Liit jõude Baltimaade piiridele 1940. aasta suvel. 14. juunil 1940 punaväe poolt alla tulistatud Kaleva reisilennuk oli selge märk, et õhus on midagi halvaendelist. Euroopa sündmused – Pariisi langemine – pidanuks samuti andma hoiatuse, et Euroopa ja maailma tähelepanu on mujal kui Baltimaadel. Ka praegu on maailma tähelepanu pigem Lähis-Idal kui Ukrainal. Erinevalt 1940. aastast pole Eesti küll maailmas üksi.

17. juuni 1940 on ühtlasi traagiline tähtpäev ja samas meeldetuletus, et iseseisvus pole midagi enesestmõistetavat.

Ajaloolane Meelis Maripuu räägib Postimehe uudisloos, et nõukogulased kartsid Kaitseliitu ja kui Laidoner oli andnud korralduse kaitseliitlastelt relvad ära korjata, oligi vastupanu välistatud. Siin tuleb taas rõhutada, kui tähtis on Kaitseliidu roll Eesti kaitsmisel ka täna, ja seega on Kaitseliidu ridade pikenemine viimastel aastatel üksnes tervitatav.

Maripuu märgib veel, et sarnaselt praeguse Ukraina sõjaga, kus Venemaa üritab taastada impeeriumi piire, tegi seda 1940. aastal ka Nõukogude Liit. Nii on Baltimaad 1940. aastal ja Ukraina 2022. aastal katse laiendada Vene maailma.

17. juuni 1940 märgib ühtlasi katkestust Eesti Vabariigi iseseisvuses de facto. Kuid mitte de jure – läbi poole sajandi kandsid Eesti Vabariigi ideed eksiilvalitsused ja meie välis­esindused ning seega oli 1991. aastal Eesti Vabariigi taastamine ainuvõimalik samm. Taastamine tähendas ühtlasi, et Nõukogude okupatsiooni ebaseaduslikkus kirjutati ka meie seadustesse: Eesti passi said need, kes või kelle (vana)vanemad olid sündinud Eestis enne 17. juunit. Kodakondsuse nullvariant läbi ei läinud. Nõukogude okupatsiooni ebaseaduslikkus tähendas ka, et okupatsiooni ajal vara kaotanud said selle kas tagasi või selle eest kompensatsiooni. 17. juuni 1940 on ühtlasi traagiline tähtpäev ja samas meeldetuletus, et iseseisvus pole midagi enesestmõistetavat.