/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2025/06/15/16926479t1h6788.jpg)
Üldlaulupidu pole lihtsalt suur kontsert ega festival – see on meie rahvusliku vaimu selge väljendus.
Pühapäeva hommikul, päikesetõusul süüdati Tartus Eesti Rahva Muuseumi pargis XXVIII laulu- ja XXI tantsupeo «Iseoma» tuli. See liigub nüüd 18 päevaga läbi Eesti maakondade, peatudes paikades, mis on kohaliku kultuuri ja identiteedi jaoks olulise tähendusega, kuni jõuab 2. juulil Tallinnasse, kus XXVIII laulu- ja XXI tantsupidu «Iseoma» 3.–6. juulil 2025 toimubki.
Laulupidu on Postimehe jaoks erilise tähtsusega. Oli ju 1869. aastal toimunud esimese üldlaulupeo idee algataja ning selle korraldamise kandev jõud ja üldjuht tosin aastat varem Postimehele aluse pannud Johann Voldemar Jannsen koos enda asutatud Vanemuise seltsiga.
1869. aasta juunis kogunes Tartusse 46 meeskoori ning viis puhkpilliorkestrit, peol osales kokku 878 lauljat ja pillimängijat. Sellel kõlasid nii Fredrik Paciuse «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» kui ka laulupeo teise üldjuhi Aleksander Kunileidi laulud «Mu isamaa on minu arm» ja «Sind surmani», neist esimene Jannseni, ülejäänud kaks tema tütre Lydia Koidula sõnadega.
Iga laulupidu tuletab meile meelde meie juuri, meie minevikku, seda, et me pole ka keerulisel ajal kunagi alla vandunud.
Üldlaulupeod said alguse ajal, mis eestlane polnud veel vaba omal maal. Praegu tuleb eesti rahvas kokku tollest ajast palju tugevamana, mida väljendab ka tänavuse laulu- ja tantsupeo teema «Iseoma»: laulame ise oma keeles oma häälega omi laule iseomal laulupeol. Iga laulupidu tuletab meile meelde meie juuri, meie minevikku, seda, et me pole ka keerulisel ajal kunagi alla vandunud.
Üldlaulupidu pole lihtsalt suur kontsert ega festival – see on meie rahvusliku vaimu selge väljendus, see näitab, kuidas väike rahvas suudab koos seista ja suurelt laulda isegi siis, kui ajad on rasked. Laulupeod on alati olnud eesti rahvast ühendav sündmus, nii erinevate põlvkondade kui ka erinevate elualade inimeste kokku tooja. Kuigi võõrvõimud püüdsid laulupidusid enda huvides ära kasutada, see neil kuigivõrd ei õnnestunud. Kasvas ju laulupeotraditsioonist välja 1988. aasta laulev revolutsioon.
Meie kohus on hoida seda pärandit elus. Iga laulupidu meenutab meile: meie jõud ei peitu relvades, vaid selles, et oskame laulda rahvana ühel häälel – ning seista oma maa ja keele eest siis, kui on vaja.