Eduard Tubina erakordne ellujäämislugu läbi 20. sajandi tormide

Eduard Tubin pärast oma balleti «Kratt» esietendust RAT Estonias. 1966. Esimese eesti balleti ainus partituur hävis 1944. aasta märtsipommitamises ajal, kui Vene rünnakute tagajärjel süttis keset «Kratt» etendust põlema Estonia teater ja kontserdisaal. Tubin võttis Rootsi põgenedes kaasa klaviiri ja orkestrihääled. Partituuri taastamine oli keeruline ja Tubin tunnistas, et kergem oleks olnud kirjutada uus ballett. Foto: Valdur Vahi/Rahvusarhiiv

Kolmapäeval, 18. juunil täitub 120 aastat ühe 20. sajandi meisterlikuma ja omanäolisema helilooja Eduard Tubina sünnist. Tubina loomingul on suur võime inimesi vaimustada ja tema elutee kätkeb endas põnevaid seiku, mille vaatlus avardab ka tänaste sündmuste tajumist.

Peipsi järve äärses väikeses Torila külas sündinud Tubin nägi 20. sajandit raputanud geopoliitilisi sündmusi väga lähedalt. Tema elutee oleks võinud lõppeda Esimese maailmasõja lõpukuudel, mil ta 13-aastasena kohtus koduteel üle Peipsi järve taganenud Vene vägedega ning üks sõduritest suunas tema peale püssitoru.

Põgenemine Rootsi 1944. aasta septembris üle tormise Läänemere kinnistas Tubina tänaseni püsiva traagilise saatusega pagulashelilooja kuvandi. Kuid tegelikkuses oli Tubina elus palju rohkem õnne kui õnnetust. Selle poolest erineb ta näiteks heliloojast Eduard Ojast (1905–1950), kelle sünnist täitub tänavu samuti 120 aastat.