Tegelikult on need küsimused täiesti õigustatud, sest maailm on katki ja vajab ühte tugipunkti – ühte autoriteeti, ühte liidrit, kellele toetuda – ja see on praeguses olukorras täiesti normaalne. Ja on loomulik, et me soovime väga häid uudiseid ja lootust, et elu ja maailm pöördub paremuse poole. Kuid ta on eelkõige Püha Isa, Rooma paavst, vaimne autoriteet, kes püüab ühendada ja lepitada inimesi, mitte ei ole valitud maailma probleemide lahendamiseks.
Paljusid inimesi maailmas liigutasid paavst Leo XIV esimesed sõnad Püha Peetruse basiilika rõdult: «Rahu olgu teie kõigiga!» Ta lausus need pisarsilmi, sügavalt liigutatuna Jumala poolt talle usaldatud uuest ametist. Ta jätkas: «See on esimene tervitus ülestõusnud Kristuselt, healt karjaselt, kes andis oma elu Jumala karja eest. Ka mina soovin, et see rahutervitus jõuaks teie südamesse, teie peredeni, kõigi inimesteni, kus iganes nad ka poleks, kõigi rahvasteni kogu maa peale. Rahu olgu teiega!» Siin meenuvad meie oma peapiiskopi Eduard Profittlichi (1890–1942) sõnad, et inimene peab ennekõike oma südames leidma rahu ja see sama rahu peab meis valitsema üha rohkem, ja mida rohkem tähelepanu pöörame Jumala häälele meie sees ning mida hoolikamalt meie sellele häälele järgneme ning mida enam seda teeme, seda rohkem saab meie hing olema rahu sees. Nii saavutame ka üheskoos rahu maailmarahvastena. Kui nüüd konkreetsemalt vaadata Püha Isa esimesesse rahutervitusse, siis seal on mõningad aspektid, millele tasub tähelepanu pöörata.
/nginx/o/2018/03/13/7683797t1h2e5a.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/13/16842065t1he6f5.jpg)