Toomas Alatalu ⟩ Kremli liitlaste read hõrenevad

India peaminister Narendra Modi. Foto: -/AFP

• India pole enam Moskva liitlane.
• Venemaa loodab BRICSi riikidele.
• Globaalne lõuna ei vaata Venemaa suunas.

Ukraina sõda on pannud Kremli mitmeid traditsioonilisi liitlasi ümber hindama nende partnerlussuhetes Moskvaga, kirjutab väliskommentaator Toomas Alatalu.

Maailma uut ümberjagamist alustanud Kreml võttis selle ette oma rahva ja teiste rahvaste kasulike idiootide ajusid osavalt loputava propaganda toel. Tasub tagantjärelegi tunnistada sujuvust, millega Kremli järjekordses «meie-võidu» kolmaastakus (2013–2015) Saksa fašistide materdamine teisendus Ukraina natside ja fašistide materdamiseks. Tipphetkeks selles võib pidada separatistide režiimi 24. augustil 2014 Donetskis peetud «paraadi», kus vangistatud Ukraina sõdureid koheldi sama jõhkralt ja sama sõnavaraga, kui seda tehti 1944. aastal Moskva tänavail kõndima sunnitud Saksa sõjavangidega.

Ehkki Kremli enda suhtluses teiste riikidega valitses järgnevatel aastatel väljaütlemistes veel teatud vaoshoitus, on 2022. aastast peale mängu pandud kõik, et valed oma tegude õigustamiseks peale jääksid. Osaliselt on see õnnestunud, sest tegu on suurriigiga, kes käsikäes teiste suurtega tõesti ühe kurjami hävitas ja toetas hiljem teiste suurriikide kolooniarahvaste iseseisvumist. Paraku ei nõudnud nood teised vabadust Vene impeeriumi rahvastele ja vaatasid aastaid pealt Moskva sõjalist märatsemist nn sotsialismileeris. Nii oli mugav, sest loodeti, et kahe suure sõja koledused pööravad kõik, ka Venemaa rahu-usku ja tüliküsimusi ei lahendata enam jõuga.

Tegu oli ennatliku mõtlemisega seisus, kus demokraatia oli maailmas vaid osaliselt juurdunud, püsisid autoritaarsed režiimid ja õhk oli tiine kahjutasu nõuetest. Sestap pole ime, et agressor jäi isoleerimata ning äri ja suhtlus temaga jätkus. Kui demokraatlikud riigid kehtestasid vähemalt agressorile sanktsioonid, siis mittedemokraatlikud riigid jäid üksnes sõja lõppu ootama. Mõistagi üritas Venemaa ilmnenud hoiakute paljusust tõlgendada kui oma tegevuse õigustamist teiste poolt ja hakkas suuri kategooriaid kasutades kinnitama, et tema taga on kõik suuremad tsivilisatsioonid ja riikide ühendused, eeskätt BRICS ja Shanghai Koostööorganisatsioon.

Kui demokraatlikud riigid kehtestasid vähemalt agressorile sanktsioonid, siis mittedemokraatlikud riigi jäid üksnes sõja lõppu ootama.

Teadupärast on mõlemad loodud Moskva ja Pekingi algatusel, ent BRICSi asutajaliikmeks oli ka India (SCOga liituti hiljem) ja kui panna kokku Venemaa, Hiina ja India elanikkond, nende osa maailma majanduses ja kaubanduses, ületavad viimastel aastatel BRICSi vastavad kogused selgelt G7 (USA, UK, Kanada, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Jaapan) omasid. Viimast on aga siiani peetud globaalse arengu veduriks. Sellest ka Kremli julged kinnitused: maailma keskuseks on euroatlantilise piirkonna asemel saanud Euraasia või siis globaalne lõuna ja meie areneme kiiremini, sest meie poliitika on kõiges õige!

Selle konstruktsiooni nõrgimaks lüliks on India, maailma suurim demokraatlik riik, kus toimuvad regulaarsed ja valikut pakkuvad valimised. Välispoliitiliselt oli India pikalt Moskva mõju all ja Kremli suureks unistuseks on olnud kolmikliit Moskva-Peking-New Delhi, mis 2002–2018 isegi toimis. Pole juhus, et 28. mail avaldas Venemaa välisminister Sergei Lavrov Permis toimunud Euraasia julgeoleku kohtumisel lootust, et kolmikliit hakkab taas tegutsema. Sealjuures viitas ta India-Hiina värskele piiritülile, mis oli silmatorkav vääratus, sest tülis on sedapuhku ikkagi Pakistan ja India. Asi aga on selles, et Lavrov oli märtsis välja kuulutanud peaminister Narendra Modi visiidi Venemaale, ent seda asendas üksnes Putini-Modi 4. mai telefonikõne viitega mainitud viimasele piiritülile. Eelnevalt oli Modi septembris 2022 Samarkandis sättinud töögraafiku nii, et ei tekkinud võimalust tema, Putini ja Hiina liidri Xi Jingpingi koosistumiseks. Oktoobris 2024 kohtusid Modi ja Xi Kaasanis, ent kolmikkohtumine jäi ka siis ära.

Äsja Moskvas peetud võiduparaadil marssisid 13 välisriigi üksused, ka Hiinast, ent mitte India omad, mida too tegi 2015. ja 2020. aastal. Narendra Modist oli veel 2014. aastal saanud India peaminister, ent pöördelisel 9. mai 2015. aasta võiduparaadil, kus kohale tulemisest keeldunud sõjaaegseid pealiitlasi asendas Kremli tribüünidel Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika liidrite kirju pere, oli Indiast kohal n-ö teine mees ehk president. 2020 ja 2025 aga kaitseminister ehk siis Modi on selgelt hoidnud distantsi Putini ühe peamise propagandaüritusega. Peamine aga selles, et juba 13. veebruaril 2025 oli Modi Valges Majas Donald Trumpi juures ja asepresident J. D. Vance, kel India päritolu abikaasa, tegi märtsis neljapäevase visiidi Indiasse. Rosinaks kõigel on aga teadmine, et Modi võtab kutsutuna osa pühapäeval Kananaskises (Kanada) algavast G7 tippkohtumisest. Seda teevad ka Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja Indoneesia liidrid, kellest kaks esimest olid 9. mail Moskvas, kus Indoneesiat esindas kaitseminister. Ehk siis saab tõdeda, et mõned Punasel väljakul istunud suurriikide juhid on tänaseks agressorile ikkagi selja pööranud, pööramas või siis vähemalt temast eemaldumas.

Äsja Moskvas peetud võiduparaadil marssisid 13 välisriigi üksused, ka Hiinast, ent mitte India omad, mida too tegi 2015. ja 2020. aastal.

Kui lähtuda sellest, et elame erakorralisel, mitme suure sõja elik maailmasõja ajal, kus ka poole vahetamine on võimalik paratamatus, siis on ikka märgiline, et mainitud globaalse lõuna suurriikide üleminekud lühikese aja jooksul ühest tinglikust leerist teise mõjuvad minekuna ajaloo õigele poolele. Pole ülearune lisada, et Kananaskises toimuv kohtumine on seal teine: G7, õigemini G8 kogunes samas ka 2002. aastal ja siis oli Venemaa esindajana kohal Putin.

Nagu teada, arvati Venemaa G7st välja 2014. aastal. ja tasub mäletada,et Putin ise kartis selle juhtumist juba 2008. aastal (tema intervjuu Le Monde’ile). Kuna G7 kohtumised käivad külakorda riigist riiki ja ikka püütakse külalistele näidata midagi uut, siis ei saa välistada, et Kananaskist taasvalides ja külalisi kutsudes peeti silmas ka selles paratamatult kätketut sõnumile Putinile. Ehk istu seal üksi.