:format(webp)/nginx/o/2025/01/30/16623710t1had6f.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/01/30/16623710t1had6f.jpg)
Julgeolek on enam kui soomukid, radarid, HIMARSid ja liitlassõdurid. Julgeolek algab rahva südamest, vaimsusest ja usust oma riiki. Ei aita siin dressipluusid kirjadega KAITSETAHE või MAKSUTAHE. Ühiskonnal, millel kaob usk oma riiki, selle institutsioonidesse ja poliitikutesse, väheneb ka tema sisemine kaitsevõime.
Viimaste aastate jooksul on Eesti ühiskonnas süvenenud nähtus, mille tähendusest ei taheta valjult rääkida: poliitilise usalduse kriis. Poliitiline usaldus on kui ühiskondlik kokkulepe. Läbi selle lepitakse ühiskondlikult kokku tee ja raamistik, kuidas riik toimib ja kuhu suundutakse. Viimaste aastate arengud, sealhulgas poliitiliste skandaalide kuhjumine, läbipaistmatud otsused, lausvaletamine, tegelikkuse moonutamine ning poliitikute omavaheline lõputu kemplemine ja vastandumine, on vähendanud kodanike usaldust riigi poliitiliste institutsioonide vastu. Kui poliitikast saab parlamendierakondade omavaheline mäng, kus prevaleerib koostöö ja riigimehelikkuse asemel vastandumine, ärategemine, solvamine, poliitiliste pooside võtmine lühiajalise poliitilise kasu teenimise eesmärgil, jääb poliitikast alles vaid sisutühi vorm. Riik on nagu perekond. Kui vanemad omavahel pidevalt tülitsevad, siis kannatab kodune turvatunne, sealne energeetika ja seal elavate isikute soov seal viibida. Niisamuti distantseerub oma riigist ka kodanik ja valija. Kui kodanik ei tunneta, et valitsus kaitseb tema huve ja loob turvalisust, siis saab poliitikast võõras maa – ja see pole lihtsalt poliitilise usalduse kriis, vaid tegelik julgeolekuoht.