JUHTKIRI ⟩ Ajalugu kui ohtlik relv

Päeva karikatuur 07.06.2025. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Ajalugu moonutatakse, et luua vaenlasi ja müüte, mis teenivad tänast võimu.
• Ajalugu ei tohi kirjutada vastavalt tänastele väärtustele ja tänastele dogmadele.
• Me peame rääkima Eesti lugu ise ja mitte jätma seda teiste hooleks.

Ajalugu ei ole kunagi olnud üksnes mineviku neutraalne kirjeldus – see on alati ka jutustus, mille kaudu rahvad ja võimud loovad identiteeti, õigustavad otsuseid ja kujundavad tulevikku.

Mõtleme hetkeks kasvõi väidetele, et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu ja meid ei okupeeritud ega annekteeritud. Või mõtleme Putini ajalookäsitlusele, millega ta õigustab rünnakut ukrainlaste ja Ukraina vastu – tema meelest pole seda rahvast ega riiki õigupoolest olemaski.

Sarnasele maailmanägemise lahknevusele juhib tähelepanu tuntud Briti ajaloolane ja kirjanik Simon Sebag Montefiore, keda laupäevases Postimehes intervjueerib arvamustoimetaja Ago Raudsepp. Montefiore on korduvalt rõhutanud, et ajaloo kirjutamine ei ole süütu tegevus: see on valikute tegemine. Kes räägib? Kelle vaatevinklist räägitakse? Millele tähelepanu pööratakse? Mis jäetakse rääkimata?

Montefiore hoiatab intervjuus, et iga ajalookirjutus peegeldab oma ajastut ja autori vaateid – ning just seetõttu võib ajalugu muutuda ohtlikuks relvaks. Ta on kirjeldanud, kuidas diktaatorid ja autoritaarsed juhid – Stalin, Hitler, Putin – on minevikku väänanud ja väänavad siiani, et õigustada oma tegusid. Ajalugu moonutatakse, et luua suuruslugusid, vaenlasi ja müüte, mis teenivad tänast võimu.

Iga ajalookirjutus peegeldab oma ajastut ja autori vaateid – ning just seetõttu võib ajalugu muutuda ohtlikuks relvaks.​

Briti ajaloolane on rõhutanud ka ajaloo emotsionaalset ja isiklikku mõõdet. Tema teosed, eriti «See maailm. Perekond ja ajalugu», näitavad, et suurte sündmuste taga seisavad alati inimesed – vastuolulised, kirglikud, ekslikud. Ning ühiskonnad ja riigid koosnevad nendest samadest inimestest. Ei saa eksisteerida «sotsiaalset konstruktsiooni» ilma indiviidideta. Ajalugu ei tohi pidada kivisse raiutuks, mustvalgeks ega lõplikuks. Ajalugu ei tohi kirjutada vastavalt tänastele väärtustele ja tänastele dogmadele, hoiatab Montefiore.

Kuid samal ajal ei saa ajalugu vaadelda kui abstraktset teadust elevandiluutornis. Mõeldes tagasi Putini Ukraina ajaloo käsitlusele, võib moonutatud ajalugu muutuda sõna otseses mõttes elu ja surma küsimuseks.

Ent oht ei peitu ainult autoritaarsete juhtide maailma- ja ajaloonägemises ning sellest johtuvas poliitikas. Isegi demokraatlikes ühiskondades levivad ajaloonarratiivid, mis rõhutavad ühte perspektiivi ning jätavad teised kõrvale – olgu need kaotajad või ideoloogiliselt ebamugavad tõed.

See, kuidas me õpetame ajalugu koolides või käsitleme minevikku meedias, mõjutab sügavalt seda, millise maailmapildiga sirgub uus põlvkond. Ajalugu on meile väga oluline, sest aitab meil paremini mõista iseennast. Nagu ütles Lennart Meri: «Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme?»

Iga põlvkonna ajaloolastel on kohustus anda taas elu ajaloolistele tegelastele ja sündmustele ning seletada nende konteksti. Mis puutub meie ajaloolastesse, siis me peame rääkima Eesti lugu ise ja mitte jätma seda teiste hooleks.