ANU HELLENURME ⟩ Kas relvad kaitsevad Eestimaad, kui inimesed nälga surevad?

Mahepõldudel säilib elustik sedavõrd, et toonekured leiavad siit viljakoristuse ajal piisavalt loomset toitu. Foto: Rein Kuresoo

President Alar Karis on öelnud: «Investeering kaitsevõimesse on investeering rahulikku tulevikku.» See sõnum väljendab selgelt Eesti julgeolekupõhimõtet: rahu on võimalik üksnes teadliku valmisoleku kaudu. Sama loogika kehtib ka toidujulgeoleku puhul – kui meil puudub suutlikkus ise toitu toota, ei saa me tagada ka riigi tegelikku julgeolekut, toidujulgeolek on selle lahutamatu osa, kirjutab Anu Hellenurme, Eesti Maaülikooli nõukogu liige ja Eesti Tõusigade Aretusühistu juhatuse esimees.

Eesti tugevus ei peitu üksnes kaitsetööstuses ja digiriigis, vaid ka viljakas mullas, mis meid toidab. Meid nimetatakse põhjusega Euroopa rikkaimaks põllumajandusmaaks elaniku kohta – meil on maa, teadmised ja tehnoloogia. Ometi viime siiani suure osa oma toorainest töötlemata kujul piiri taha, võimaldades teistel riikidel meie ressurssidest kasu lõigata ja kasvatades nende majanduslikku jõukust.

Samas impordime endiselt liha ja vorsti, sealhulgas kasutame näiteks kaitseväe toidupakkides Sloveeniast pärit Kekec'i kanapasteeti, kuigi meil on olemas tugev kodumaine asendusvariant: metssealiha. Kui need tooted asendada Eesti metsades kütitud metsseast valmistatud konserviga, oleks see selge samm kohalike jahimeeste ja toiduainetööstuste koostöö poole, panus kodumaise seakasvatussektori tugevdamisse ning praktiline meede sigade Aafrika katku leviku tõkestamiseks ja ulukipopulatsioonide tasakaalustamiseks.