JUHTKIRI ⟩ Tartu – Euroopa vanglapealinn

Päeva karikatuur, 6. juuni Foto: Urmas Nemvalts

• Ideel on pragmaatilisi külgi.
• See aga ei mõju hästi Eesti mainele.
• Sellega kaasnevad erinevad kulud.

Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta on käinud välja idee rentida Tartu vangla vabu kohti teistele riikidele. Käesoleva aasta märtsis andis valitsus ministeeriumile volituse alustada ametlikke läbirääkimisi Rootsi ja Hollandiga ning nüüdseks olemegi jõudnud etappi, kus valmistatakse ette vanglarendilepingut Rootsiga, mille võiks allkirjastada juba juunikuus ning mille järgi tuleks Eestisse kuni 600 vangi.

Ideel on pragmaatilisi külgi: Rootsi vanglad on ülekoormatud ning Eesti võime vange vastu võtta on tehniliselt olemas, sest meil on vangide arv aasta-aastalt vähenenud ning omaaegse kinnipeetavate hulga jaoks ehitatud vanglad on pooltühjad. Kuid vaatamata rahalisele kasule – saaksime aastas üle 30 miljoni euro – on see ettepanek Eesti jaoks mainekujunduslikult ohtlik. Me ei tohiks nõustuda ideega muutuda Põhjamaade sunnitöölaagriks.

Üks rendileping ei pruugi jääda viimaseks. Eesti õigussüsteem ja vanglavõrk ei peaks täitma tellimusi, mis sünnivad teiste riikide probleemidest. Seoses massiimmigratsiooniga on meie naaberriigis tekkinud avaliku korraga suuri probleeme, mida sealne valitsus soovib nüüd lahendada karistuste karmistamisega. Ent kui Rootsis on aastate jooksul kujunenud karistussüsteemi nii-öelda defitsiit, peaksid nad ikkagi leidma oma lahendused. Eesti ei tohi võtta endale rolli, kus muutume välisriikide «Guantanamoks» – paigaks, kuhu mugavalt ära paigutada need, keda kodumaal hoida ei saada või ei taheta.

Eesti ei tohi võtta endale rolli, kus muutume välisriikide «Guantanamoks» – paigaks, kus istuvad vangis need, keda kodumaal hoida ei saada või ei taheta.

Piltlikult öeldes oleks tegemist äriplaaniga, mis põhineb võõrriikide vangidelt teenimisel. See paigutaks meid samasse klubisse Kuuba, Venezuela ning mõne Aafrika riigiga, nagu Djibouti, Egiptus või Maroko. Ehkki meile võivad kiusatust valmistada Eesti eelarvesse laekuvad lisamiljonid, peame endalt küsima: kuidas mõjutaks Eesti kuvandit pikemas perspektiivis see, kui Põhjamaade meedias hakatakse meid käsitlema kui «odavat vanglariiki»?

Plaanil on veel võimalikke miinuseid. Esiteks kaasnevad mitmesugused kulud. Vaja on lisapersonali, sest Rootsi reeglite järgi peab valvureid kinnipeetavate kohta olema rohkem kui Eestis. Personali on tarvis koolitada suhtlema teiste kultuuridega. Võib-olla tuleb ühel hetkel vangidele pakkuda halal-toitu (toit, mis vastab islamiusu seadustele). Ja nii edasi.

Teiseks ei tasu alahinnata võimalikku ühiskondlikku pinget. Ehkki ministeerium on kinnitanud, et Rootsist toodavaid vange hoitakse eraldi ning nad ei saa linnalube, tuleb neile paratamatult võimaldada kohtumisi lähedastega. Tartu ei ole isoleeritud koht nagu Alcatraz või Naissaar ning sinna tuleb sõita läbi terve Eesti.

Tegemist on väga tundliku küsimusega, mille kiire ja lühinägelik lahendamine võib Eestile tuua kaasa pikaajalise mainekaotuse ja ebasoovitavate võõraste saabumise. See vajab ühiskonnas põhjalikku arutelu ja seda ei tohi otsustada kabinetivaikuses.