LOODUSFOTO ⟩ Kuhu kadusid kullerkupud?

Kullerkupud Elva jõe luha-niidul. Ühel parempoolsetest õitest istub kullerkupukärbes. Foto: Rein Kuresoo

Kullerkupp oli mu lapsepõlves veel üsna tavaline taim, mida juuni alguses suurte sülemitena vaasidesse toodi ja sageli koolilõpetajatele kingiti. Praeguseks on kullerkupud muutunud kohati, eriti Lõuna-Eestis ja Saaremaal, nii haruldasteks, et neid noppida oleks patt.

Kullerkupp on küll püsik, aga ühe taime eluiga (keskmiselt viis aastat) on püsiku kohta lühike. Nii sõltub kullerkupu käekäik seemnetega paljunemisest ja see omakorda tolmlemise edukusest. Kullerkupu õis on aga erandlik – kui enamikul õistaimedest on õis avatud ja pääs õie südamesse kõigile tolmeldajatele valla, siis tema õis on kuldsete tupplehtede vahele suletud tsitadell. Kollane kuppel püsib tihkelt koos ning hoiab kiivalt emakat ja tolmukat põues.

Hiljuti on leitud, et kullerkuppude õie sisemusse suudavad tõhusalt pugeda vaid kullerkupukärbsed. Need on toakärbestest veidi väiksemad kärblased, keda Eestis on viis liiki. Korraldanud ära kullerkupu armuelu, munevad emaskärbsed õie sisse ja osa kullerkupu seemnetest jääb nende vastsetele söögiks.