AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Sõber Jankel ja metafüüsiline Enno

Ernst Enno «Minu sõbrad» (1910). Foto: kirjandusmuuseum

Ernst Enno 1910. aastal ilmunud ainuke proosateos «Minu sõbrad» on küll jäänud erilise tähelepanuta, nagu osutas juba Paul Rummo selle kordustrüki saatesõnas 1973. aastal, kuid samas sisaldab see ühte olulist võtit Enno mõistmiseks, kirjutab kirjanik Ülo Mattheus.

Ilmselt ei ole teist Eesti luuletajat, kelle loomingut tema kaasaegsed kriitikud (Tuglas, Suits, Liiv jt) on nii karmilt maha teinud ja kes sellele vaatamata on end rahva südamesse kirjutanud ning saanud osaks Eesti luuleklassikast. Enno on ka üks neid autoreid, kelle luulet on laialdaselt viisistatud ja kelle laulud (nii ta nimetas oma luuletusi) on toitnud eesti hinge kõige sellega, mille kohta võib öelda igatsuslik, ülevalt valus või nukker.

«Minu sõbrad» esimene lugu räägib Enno lapsepõlvesõbrast Jankelist, juudisoost rätsepa Mandli pojast, kes säravi silmi pajatab Ennole Jeruusalemma kuldsest templist. «Ühe suure mäe otsas, sääl seisab Jeruusalemm ja kuldse templi müürid. Kui Messias tuleb, siis lähevad kõik Iisraeli lapsed Jeruusalemma, ehitavad kuldse templi üles,» rääkis Jankel. Seda kuldset templit, kuid ka maagilist kaarnakivi, millest jutustas Ennole tema vanaema, jäi Enno alatiseks otsima. See ehk seletab ka tema luule metafüüsilist olemust, tema huvi Bô Yin Râ spiritistlik-teosoofiliste õpetuste vastu ja tema enesessetõmbumust.