/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/04/16895513t1h47b7.jpg)
- Prokuratuuri töö Repsi ja Tallinna Sadama kohtuasjades näitab süsteemset probleemi.
- Kas prokuratuuri eesmärk on kohtualused lihtsalt n-ö surnuks menetleda?
- Mitte ühtegi prokuröri pole nende ebaõnnestumiste eest vastutusele võetud.
Eesti prokuratuur on viimastel aastatel sattunud üha enam kriitikatule alla ning nüüd tundub, et õigustatult. Kolmapäevased Tallinna ringkonnakohtu otsused Mailis Repsi ja Tallinna Sadama protsessis on prokuratuurile kahtlemata mõru pill. Praegu jääb prokuratuuri tegevusest mulje, et raisatakse maksumaksja raha, venitatakse menetlusi aastaid ning lõpuks ei suudeta tõendada seda, milles avalikkust veenda üritati.
Mailis Repsi süüdistati selles, et minister kasutas ministeeriumi ressursse isiklike vajaduste rahuldamiseks, olgu selleks autojuhi tööpanus laste vedamisel või kohvimasina koju toomine. Kogu kaasuses lubas prokuratuur avalikkusele moraalset ja õigussüsteemilist puhastust. Kuid mida me lõpuks saime?
Pikaajalise ja kurnava kohtumenetluse järel on enamik süüdistusi läbi kukkunud. Alles on jäänud süüdi tunnistamine omastamises ja kelmuses, kuid seda väiksemas mahus. Seega võib veidi liialdades öelda, et kogu süüdistuste tulevärgist on jäänud alles õhtusöök Mon Repos’s erakonnakaaslastele ministeeriumi kulul ja… kohvimasin.
Kuid prokuratuur ei ole suutnud veenvalt tõestada Repsi väidetavat korduvat kuritegelikku käitumismustrit, millele nad ise kogu narratiivi üles ehitasid. Tulemus? Prokuratuuri usalduse vähenemine ja paratamatu küsimus: kas see oli õigusemõistmine või lihtsalt poliitiline ja meediakeskne farss?
Tallinna Sadama juhtum on veelgi piinlikum. Tegemist on ühe Eesti lähiajaloo suurima korruptsioonikahtlustusega. Sadama tippjuhid peeti kinni ja avalikkusele lubati ulatuslikku puhastavat kohtumenetlust. See kestis ligi kümme aastat ja kulutas tohutult kõigi osaliste ressursse. Kuid mida me lõpuks saime? Kolmapäeval lõpetas Tallinna ringkonnakohus aegumise tõttu Tallinna Sadama juhtide kriminaalasja ja mõistis riigilt süüdistatavate kasuks välja kokku üle 930 000 euro.
Peame küsima, kas Mailis Repsi või Tallinna Sadama tippjuhtide kohtuasi oli normaalne õigusemõistmine või lihtsalt poliitiline ja meediakeskne farss.
Prokuratuuri töö nendes kahes asjas näitab süsteemset probleemi: keeruliste ja avalikkust puudutavate juhtumite menetlemisel puudub selge strateegia, tõendite kogumisega tehakse lohakat tööd ning kogu protsess on aeglane ja killustatud. Ja kui süüdistusi ei suudeta tõendada, ent süüdistatavate maine on aastateks rikutud, tekib õigustatud küsimus: kes vastutab? Mitte ühtegi prokuröri pole nende ebaõnnestumiste eest vastutusele võetud ega ole keegi neist avalikult oma vigu tunnistanud.
Vägisi jääb mulje, et prokuratuur on soovinud kohtualuseid nendes protsessides n-ö surnuks menetleda (mis mõnel juhtumil on sõna otseses mõttes ka õnnestunud), et nood läheksid kokkuleppemenetlusele, soovides vältida suuremat aja- ja rahakulu.
Postimehe meelest peab usaldus riigi karistusvõimu vastu põhinema kompetentsel, kiirel ja objektiivsel tööl, mis viib ka õiglase lahenduseni. Meil puudub seisukoht, kes oli meie meelest süüdi või mitte, juhime üksnes tähelepanu sellele, et prokuratuuri asjaajamine ei paista pädev.