JUHTKIRI ⟩ Puurida või mitte puurida?

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Süvapuurkaevu rajamisele pole eelnenud piisavat keskkonnamõjude hinnangut.
• Samal ajal üritavad ametkonnad vastutust üksteisele veeretada.
• Siin on vaja kehtestada selge kord ning lõpetada häma ja üksteisele näpuga näitamine.

Võrumaal Väimelas rajab OÜ Cone Forest mineraalvee süvapuurauke. Praegu ollakse neist esimesega jõutud 345 meetri sügavusele ning puuraugust on hakanud väidetavalt eralduma mürgist mädamuna haisuga väävelvesinikku, mille peale neli kohalikku elanikku pöördusid kohtusse palvega puurimine peatada, kuni õnnestub välja selgitada, kas tegemist on tõepoolest väävelvesinikuga ning kas see tekitab neid tervisekaebusi, millega kohalikud viimasel ajal hädas on olnud.

Ettevõtja kinnitab, et on teinud kõik korrektselt ning formaalselt see võib-olla nii ongi. Ent süvapuurkaevu rajamisele pole eelnenud piisavat keskkonnamõjude hinnangut. Uuringud enne kopa maasselöömist on viimasel ajal poolikuks jäänud mitmel pool Eestis. Näiteks kaebavad Maardu biogaasitehase naabruses elavad inimesed ebameeldiva haisu üle. Kui Postimees enne tehase rajamist võimaliku haisu küsimuse tõstatas, kinnitati meile, et mitte mingeid probleeme ei ilmne.

Või võtame Viljandisse spaahotelli rajamise näite. Peale vaidlusi alanud ehituse tagajärjel on ümbruskonna elanike kaevud kuivaks jäänud ning räägitakse ka maa vajumisest. Kirjeldatud juhtumite ühiseks nimetajaks on puuduvad põhjalikud keskkonnamõjude uuringud.

Väimela juhtumi muudab veelgi kahetsusväärsemaks asjaolu, et ametkonnad üritavad vastutust üksteisele veeretada. Terava keskkonnaprobleemi tekkides näitas keskkonnaamet näpuga vallavalitsuse peale ning mis puutub võimalikku väävelvesiniku halba mõju inimeste tervisele, suunas terviseamet küsimuse edasi keskkonnaametile, sest terviseamet ei tee järelevalvet välisõhu kvaliteedi üle. Võru vallavanema meelest peaks uuringutega tegelema aga just keskkonnaamet või terviseamet, kuna vallal puudub vajalik võimekus. Mida nad teha saavad, on üksnes nuusutada, kas haiseb mädamuna järele või mitte.

Suuremate objektide keskkonnamõju tuleb uurida ikkagi enne nende ehitamist ning nii selles kui järelevalves peavad olema vastutavad riiklikud ametkonnad.

Seetõttu kannatavad kõik. Kannatavad ettevõtjad, kes on juba üksjagu raha investeerinud, kannatavad kohalikud elanikud, kes peavad taluma haisu või kuivanud kaeve ning hädas on omavalitsusedki, kes peavad jooksvalt lahendusi leidma. Viljandis on omavalitsus otsustanud veeta jäänud majapidamised ühendada (ehitaja raha eest) linna veevärgiga.

Postimehe meelest oleks siin vaja kehtestada selge kord ja lõpetada häma ning üksteisele näpuga näitamine. Suuremate objektide keskkonnamõju tuleb uurida ikkagi enne nende ehitamist ning nii selles kui järelevalves peavad olema vastutavad riiklikud ametkonnad. Ettevõtjatele ja ehitajatele tuleb pärast uuringuid anda kindlus, et nad saavad rajada seda, mida soovivad. Kui aga tõepoolest kaob kaevudest vesi või hakkab puuraugust pihkuma mädamunalõhnalist väävelvesinikku, peab uuringu koostajal/tellijal olema vastutus ja kompensatsioonikohustus. Ent kui aset leiab midagi enneolematut, mida uuring ei kata, siis oleks selle kompenseerimine ümbruskonna elanikele ettevõtja äririsk.