MIS MEIST SAAB? ⟩ Ene-Liis Semper: Eesti riik peaks kevadeti kehtestama eriolukorra

Eesti Kunstiakadeemia professor, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper räägib Postimehe videopodcast'is «Mis meist saab?» inimkonna eksistentsiaalsest kriisist, hariduse mõttest ja suurest paugust, mis võib toimuda aeglaselt või kiiresti.

Mart Normet:

Maailma superrikastel on väidetavalt maa-alused punkrid, kuhu nad saavad peitu pugeda, kui ajad lähevad väga karmiks. Kuidas sina maailmalõpuks valmistud?

Ene-Liis Semper:

Ma ei aimanud sellist küsimust ette… Punker tundub mulle üsna absurdne, et kauaks sa sinna siis jääd või et mis seal väljas ootab, kui sa lõpuks punkrist välja tuled.

Mart Normet: Mul on sama küsimus.

Ene-Liis Semper:

Milleks elada? Et istuda punkris? Ei ole just lahe perspektiiv. See lõpu küsimus, nagu ka alguse küsimus, on hästi komplekssed. Ma olen viimased 6 aastat veetnud muuhulgas haridussüsteemis ja mõelnud palju selle peale, kuidas kasvatatakse loovisikuid või üldse lapsi.

Selle asemel, et rääkida, kellel on vahvad punkrid ja kellel ei ole, peaks pigem mõtlema, kuidas anda inimestele tagasi kontakt keskkonnaga, kus nad elavad ja kuhu nad on sündinud. Ma pean silmas reaalset keskkonda, mitte inimeste enda tekitatud keskkonda. Viimasel ajal räägitakse palju demograafilisest kriisist. Need lapsed, kellest me puudust tunneme… mida me neile õpetame? Kuidas anda neile elamise oskus, elamise julgus, vastutustunne, tundlikkus. Kõik need omadused, mida me tahame, et inimesel oleksid. Selleks tuleks minu meelest mõelda kaugemale, kui lihtsalt see, et lapsed peavad sündima.​