JAAK VALGE ⟩ Ootamatud paralleelid nõukogude välisluure ja praeguste välistudengite vahel

Pihkva OGPU poolt agendiks värvatud ja 1932. aasta suvel salakuulajana Eestisse saadetud Nõukogude Liidu kodanik Peeter Lepson. Foto: Rahvusarhiivi filmiarhiiv

1932. aasta 4. veebruaril asus Tallinna Nõukogude peakonsulaadi sekretäri ametipostile isik, kelle nimi välispassis oli Dmitri Sokolov. Tegelikult oli ta Dmitri Feditškin ja ta tuli Eestisse hoopis OGPU Välismaaosakonna ehk Nõukogude välisluure residendiks. Milliseid paralleele saab tõmmata tema ja tänapäevaste välistudengite keeleoskuse vahel, sellest kirjutab ajaloolane ja riigikogu liige Jaak Valge (ERK).

Nõukogude välisluure mehed pidid reeglite kohaselt oskama või vähemalt õppima asukohamaa keelt. Feditškin eesti keelt ei osanud, ega tahtnud ka õppida, vaid kirjutas oma ülemusele, kelle krüptonüümiks oli Viktor, et Eestis on töötingimused keerulised ja tööd on üldse ülepea palju. Pealegi, nagu ta kinnitas, on «niikuinii meie organites palju inimesi, kes seda keelt oskavad», tema aga, Feditškin, on õppinud inglise keelt. Pärast mitmete ülisalajaste kirjade vahetamist Moskvas Lubjanka väljakul asuva peakorteriga saigi Feditškin oma tahtmise – eesti keelt pole vaja, aga jätkaku inglise keelega. Maailm on ju globaalne, eriti selle töö meestele!

2024/25. õppeaastal tudeerib Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides ja riigi rakenduskõrgkoolides kokku 3541 välisüliõpilast, neist iga seitsmeteistkümnes ehk 215 vaprat ja uljast hinge teeb seda eestikeelsel õppekaval. Nemad saavad tõesti eesti keele selgeks. Ingliskeelsetel õppekavadel tudeerivatel esimese ja teise taseme üliõpilastelt nõutakse aga vaid ühes semestris ühe kursuse jagu eesti keele õppes kohalkäimist ja eksami või arvestuse saavad kirja kõik. Vähemalt A1-tasemel, mis tähendab võimekust öelda «tere» ja end tutvustada.