OLEV REMSU ⟩ Putin ja Trump Machiavelli pilgu läbi

Olev Remsu Foto: Erakogu

Niccolò Machiavellit (1469–1527) peetakse teinekord aegade suurimaks poliitanalüütikuks, ent kindlasti on ta praeguse Euroopa poliitfilosoofia üks loojatest, kirjutab kirjanik ja kriitik Olev Remsu.

Toona, 500 aastat tagasi, jagus Apenniini poolsaar mitme enam-vähem itaaliakeelse riigi vahel, nende omavahelisi maajagamisi nähes üritasid keskse juhtimisega ja võimsamad Prantsusmaa ja Hispaania endale sealt tükke haarata. Machiavelli vaatas pealt räpast võimuvõitlust enda kodumaal ja kodulinnas Firenzes, kus üks nõrk ja rumal valitseja asendus kiiresti teisega, kus kõikus vabariiklik kordki, mida Machiavelli toetas. Siit kasvas välja Machiavelli toetus karmile ja tugevale juhile, kellel riigi huvides ei tohi olla moraalseid tõkkeid. Machiavelli õigustab kavalust ja intriige, nende abil riigis stabiilsuse hoidmist.

Nagu teoreetikutega ikka juhtub, oli Machiavelli reaalelus ise suur äparduja. Segaduste ajal oli ta lühikeseks ajaks tõusnud Firenze välispoliitika juhiks, kui Medicid 1512. aastal Firenzes uuesti võimule pääsesid, Machiavelli vahistati, teda piinati ja lõpuks saadeti ta riigist välja. Jumal tänatud! Nüüd jäi tal aega kirjutamiseks, oma sügavate ja vastuoluliste mõtete ülestähendamiseks. Tema peateos «Valitseja» (Il Principe 1532) tuli välja alles viis aastat pärast tema surma ning seejärel keelas katoliku kirik selle paariks sajandiks kui saatanliku künismi ja jultumuse epopöa. Kardinal Reginald Pole kuulutas, et Machiavelli on kogu inimkonna suurim vaenlane.