/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879681t1hf543.jpg)
«Mul on häbi,» ütles Iisraeli ajakirjanik Haviv Rettig Gur mõni nädal tagasi ühel kohtumisel Tel Avivis. Rettig Gur hindas sedasi aasta alguses ÜROs peetud hääletust, kus Iisrael hääletas koos USA, Põhja-Korea, Valgevene ja nende mõttekaaslastega Ukraina vastu.
Seejärel Rettig Gur aga lisas: «Kuid ma elan selle häbiga, sest Iraan tahab mõrvata mind, mu naist, mu lapsi ja kõiki, keda tean. Ning USA on ainus, kes meid selle eest kaitsta saab.»
Kui on üks koht maailmas, kus päriselt kaalutakse, arutatakse, tuntakse häbi või ei tunta, aga igal juhul mõeldakse ja ollakse sunnitud pidevalt langetama eetilisi, moraalseid ja poliitilisi valikuid, siis on see Iisrael. Neil pole ühtegi lihtsat valikut. Kõik on eksistentsiaalne, ning reeglitepõhine maailmakord, millest Eesti välisministeerium armastab nii tihti rääkida, kõlab Iisraeli jaoks nagu fraas lastelaulust.
«See on La-La-maa,» kirjeldas Postimehele intervjuu andnud Haifa ülikooli professor Dan Schueftan euroopalikku mõtteviisi julgeolekust. Aga erinevalt Rettig Gurist, kes tundis häbi, et Iisrael pidi ÜROs koos paariariikidega hääletama, oli Schueftan hoopis ükskõiksem: «ÜRO resolutsioonid ei tähenda niikuinii midagi.»
/nginx/o/2025/05/30/16879682t1he559.jpg)
Suurematest tugevam
Sellel taustal on eriti traagiline, kuhu Iisraeli ja suure osa Euroopa suhted on jõudnud. Ja Eestiski soovib praegu mingi seltskond, et meiegi liiguks Iisraeli sõimamise suunas. Sest muidu pole me tõsiseltvõetavad, oleme kahepalgelised ja silmakirjalikud, nagu Delfi juhtkiri mõned päevad tagasi moraliseeris. Peaksime käituma nagu paljud teised Euroopa riigid.
Praktikas tähendab see tihti moraalset poosetamist ja intellektuaalset mõttelaiskust. Gruusia 2008, Ukraina 2014, Ukraina 2022 – kas tõesti arvame, et Prantsuse, Belgia, Hispaania või kes iganes Euroopa diplomaadid on kirkaimaid kriidid, kel terav julgeolekupilk, vahe ettenägemisvõime ja kiire reaktsioon? Eesti ei peaks Euroopa rumalusega kaasa minema, vaid vastupidi, pigem Iisraelilt õppima. Mitte kopeerima, vaid õppima, märkama ka Iisraeli vigu ja nendestki õppima.
Sest Iisrael on kõige tõsisem ja tõsiseltvõetavam riik Lähis-Idas. Võib-olla kaugemalgi. Ainuüksi fakt, et nad on ühes maailma kõige ohtlikumas keskkonnas üles ehitanud vaieldamatult ülieduka riigi, on tõestus, et nad teavad, mida teevad. Nad ei ole lollid. Mitte eksimatud, aga targad. Selline edu ei tule juhusest ega pimedast õnnest. Nad on nii tõsiseltvõetavad, et isegi suurriigid peavad nendega arvestama ja vahel isegi Iisraeli järgi painduma.
Sest tõsiseltvõetavus ei tule deklaratsioonidest, vaid mujalt. Näiteks 8. oktoobril – päev pärast Hamasi terrorit – alustas Hezbollah oma rünnakut Iisraeli vastu ning Prantsusmaa president Emmanuel Macron muudkui manitses ja kritiseeris Iisraeli, et ärge eskaleerige ja tõmmake tagasi. Siis Iisrael eskaleeris, võitis Hezbollah’t ja kui algasid läbirääkimised, pidi Macron Iisraeli paluma, sisuliselt ennast alandama, et Iisrael lubaks ka Prantsusmaa läbirääkimiste laua taha. Sest Prantsusmaal on Liibanonis oma huvid ja soov kaasa kõnelda.
Hukkamõistvates deklaratsioonides oli Macron tubli, aga kas tulemus näitas kokkuvõttes Prantsusmaa tõsiseltvõetavust? Või näitas, et Prantsusmaa diplomaatiline korpus ja julgeolekupoliitiline eliit saab aru Lähis-Idast, mõistis seda konkreetset Iisraeli-Liibanoni (Hezbollah’) sõda, mõistis poolte võimeid, eesmärke ja millega kõik lõpeb? Ilmselt mitte, sest muidu poleks ennast ju nii tobedasse olukorda asetanud.
Kuidas toime tulla, kui liitlane ründab
Eesti ja Euroopa tervikuna on praegu segaduses, sest pikaaegne tähtsaim liitlane USA käitub ettearvamatult ja kohati lausa vaenulikult. Iisraelil on selles vallas aga pikk kogemus. Näiteks president Barack Obama reetis oma sõbrad Iisraeli, Jordaania, Egiptuse ja Saudi Araabia ning toetas hoopis Iraani. Iraani sõprust vastu ei saanud, aga liitlastega olid suhted rikutud.
Dwight Eisenhower tegi omal ajal sama – reetis Iisraeli, Suurbritannia ja Prantsusmaa, et saada Egiptuse presidendi Kamal Nasseri toetus. Mida ta muidugi ei saanud.
Kuid sõprus on alati tagasi tulnud. Kaks nädalat tagasi ilmus Postimehes intervjuu Iisraeli professori Dan Schueftaniga. Kui sellest intervjuust võiks ühe asja meelde jätta, siis tema kirjelduse USA-Iisraeli suhetest: oleme õppinud mitte kuulama lolle ameeriklasi, aga samas suhted on head ja muudkui paranevad. Midagi sellist võiks olla ka Eesti välispoliitika kreedo: mitte kuulata lolle (Washingtonis, Brüsselis, Pariisis või ajalehtede toimetuses) ja teha seda, mis Eestile kasulik.
Pole muidugi ilmselget retsepti, kuidas toime tulla, kui sõber hakkab järsku käituma ebanormaalselt. Iga kaasus on unikaalne ja seepärast ei saa ka Iisraeli otseselt kopeerida. Iisraeli ja USA suhted on küll head, aga Iisraelil ei ole Ameerika julgeolekugarantiid, erinevalt Eestist, Poolast ja teistest Euroopa riikidest. Mis tundub kummaline, sest keskmisele ameeriklasele läheb Iisrael kindlasti rohkem korda kui mingi tüüpiline Euroopa. Aga garantiid pole ja ameeriklastel pole kohustust Iisraeli kaitsta või aidata.
Aastakümnete jooksul on seda korduvalt arutatud ja ameeriklased on Iisraelile siin-seal garantiid pakkunud, kuid pigem on just Iisrael tõrksam olnud. Mis tundub samuti üllatav, sest miks peaks üks väikeriik tõrkuma, kui keegi suur tahab garantiisid anda. Põhjuseid on muidugi mitmeid, aga muu hulgas ka see, et Iisraelis nähakse garantiide riske. Mis siis, kui liitlase huvid muutuvad? Kas selline garantii ei tee garantii saajat laisaks nii intellektuaalselt kui ka sisuliselt? Tähenduses, et kui keegi teine teeb sinu eest, siis ise hakkad kaitsesse vähem investeerima. Kui keegi teine mõtleb ja kujundab julgeolekut sinu eest, siis hakkad ise vähem mõtlema (muutud rumalamaks) ja kaotad algatusvõime. Võib-olla midagi sellist Euroopa ja USA suhetes ka juhtus, Iisraeliga aga mitte. Nad on hoidnud oma tarkust, teravust, mõtteselgust ja algatusvõimet.
Mitt Romney endine nõunik Dan Senor, kes praegu veab populaarset Iisraeli-teemalist podcast’i, rääkis hiljuti – viidates ühele Trumpi administratsiooni ametnikule –, et maailmas on kolm riiki, kes toovad või kellel on potentsiaali tuua lauda rohkem, kui Ameerika vastu pakub. Need on Iisrael, Lõuna-Korea ja India, kellel on potentsiaali. Mõni võiks toriseda, et see on madal transaktsiooniline välispoliitika, aga kas ikka on?.
Iisraeli 3000 aasta jooksul saadud ellujäämiskogemus näitab, et midagi nad ikkagi jagavad.
Ilukõned ja argipäev
Või teine näide. Joe Bideni ametiajal saatis USA laevadega sõjatehnikat Iisraeli. Ühel hetkel otsustas Hispaania, et ei lase enam neid laevu (kütuse tankimiseks või muudel põhjustel) oma sadamatesse, sest Iisrael on paha ja Palestiina hea või midagi sellist. Mis neist laevadest edasi sai? Ei midagi erilist, läksid Maroko sadamatesse ja ajasid seal oma asjad korda. Kas pole aga kummaline? Maroko on on islamisusuline Araabia riik ja Gaza sõja ajal vähemalt juttude tasandil ülikõva Iisraeli hukkamõistja, kõvem kui Euroopa. Kas on siis sadamatasud magusamad kui Iisraeli blokeerimine või muu põhjus, aga selgub, et päriselu ja deklaratsioonid on kaks eri asja. Kas Eesti välispoliitika peaks Marokot sellepärast ründama hakkama?
Mõned kuud tagasi esines Dan Senori jutusaates Türgist Iisraeli kolinud Hay Eytan Cohen Yanarocak. Jutuks oli Süüria ülesehitamine. Kes seda tegema hakkavad? Eks ikka Türgi ehitusfirmad. Kes neile firmadele raha annavad? Eks ikka Katar ja eurooplased, sõnas Yanarock. Viisaka inimesena ei kasutanud ta väljendit «lollid eurooplased», aga mõte oli klaar: eurooplaste rahaga hakatakse nuumama Türgi ehitusfirmasid ja tugevdama Türgi mõju Süürias. Mida aga Euroopa Liit vastu saab? Tõsiseltvõetavust või?
/nginx/o/2025/05/30/16879683t1h32d7.jpg)
Eelmisel suvel sõlmisid Euroopa Liit ja Palestiina omavalitsus (järjekordse) kokkulepe, et palestiinlased koristavad oma kooliõpikutest antisemitismi ning juutide tapmise õhutamise. Eurooplastel on siin teatav sõnaõigus, sest suur osa Palestiina koolisüsteemist tegutseb Euroopa riikidest tuleva raha toel. Kui aga kooliaasta algas, siis läks kõik vanaviisi edasi – õpikud olid samad ja väikesed palestiina koolitüdrukud lõid avaaktusel tantsu: näita mulle juuti, tahan pussitada juuti. (Tantsu ajal imiteeriti kõride läbilõikamist.) Ning pole ühtegi tagajärge. Keegi ei võta raha ära, keegi ei ütle, et kuulge, te ju lubasite, et võtate antisemitismi kooliprogrammist välja. Miks peaks siis Iisrael, aga tegelikult ka Palestiina omavalitsus võtma eurooplasi tõsiselt?
Panused paigas
Nii on. Iisrael on tõsine ja tõsiseltvõetav, paljud nende kritiseerijad aga tühikargajad. Iisraelil pole luksust eksida, teistel on. Macron võib Liibanoni ja Hezbollah’ teemal lausa jampsi ajada, olukorda valesti hinnata ja panna oma riigi alandavasse olukorda, aga Prantsusmaaga ei juhtu lõpuks midagi. Said valesti aru ja panid mööda – mis siis ikka. Vähemalt juhtkirjad kiitsid. Eesti peaks aga õppima ikkagi neilt, kes on päriselt tõsiseltvõetavad, kes on tõestanud, et suudavad väga-väga keerulistes oludes leida paremaid valikuid.
Iisraelis käies on samas isegi raske näppu peale panna, mida neilt täpselt võtta, sest kõike on nii palju ja rikkalikult. Nad on üks maailma kõige kiiremini kasvavaid majandusi ja trendid on positiivsed. Nende idufirmad teevad miljarditehinguid ka keset Gaza sõda. Nad on ainus modernne ja liberaalne riik, kes ei pea muretsema demograafia pärast – Iisraeli sündimus püsib aastakümneid kõvasti taastetasemest kõrgemal.
Teadusest ja tehnoloogilistest imedest rääkimata. Vaadates kasvõi Ukrainas peetavat droonisõda, kuidas venelaste raketid ja droonid muudkui Ukrainat kurnavad, siis kui peaks tegema panuse, kes suudavad droonisõdade ajastul leida võidukaid lahendusi, teeks suure panuse just Iisraelile.
Iisraeli-vastane valedevabrik
Neid ridu kirjutades mängib telekas Euronews ja ekraanil on suur kiri «Iisraeli sõjavägi tulistas humanitaarabi jagamise punkti». Väitele tõestust otsides võib leida, et Hamas ütleb ja Iisraeli kaitsevägi eitab. Küsimus pole selles, kas Iisraeli kaitsevägi võib eksida, vaid pigem selles, miks on Hamasi ja Hamasi toetajate väide pealkirjas. Miks käsitletakse faktina seda, mitte Iisraeli vastuväidet?.
Kümme päeva tagasi teatas ÜRO esindaja intervjuus BBC-le, et 48 tunni jooksul sureb 14 000 Gaza beebit nälga. See väide jõudis kohe üle maailma pealkirjadesse. Päev hiljem ÜRO täpsustas, et jutt ei käi siiski beebidest, vaid lastest. Ja jutt ei käi 48 tunnist, vaid aastasest projektsioonist vahemikus aprill 2025 kuni märts 2026. Ja jutt ei käi suremisest, vaid «tõsistest alatoitumise juhtumitest». Need täpsustused pealkirjadesse enam ei jõudnud. See ei tähenda, et projektsioon «aasta jooksul võib Gaza laste seas olla 14 000 tõsist alatoitumise juhtumit» on rõõmusõnum, kuid see on siiski absoluutselt midagi muud kui kohene näljahäda.
Vahel tahakski öelda, et kulla Iisraeli vihkajad, koordineerige omavahel vähemalt valesid. Leppige kokku arvud ja tähtajad, mida levitate. Kas on 14 000 või 100 000 või «sajad tuhanded rängalt alatoidetud lapsed», nagu Delfi oma mõne päeva taguses juhtkirjas arvutas.
Võikad kogemused
2023. aasta 7. oktoobri varahommikul tungisid Hamasi terroristid Gaza piirist mõne kilomeetri kaugusel peetud muusikafestivali Nova alale. Sajad inimesed tapeti, palju võeti pantvange. Sellest koorus teema, mida ka Iisraeli ajakirjandus delikaatselt ja ainult vihjamisi käsitleb. Ainult privaatsemates vestlustes kuuleb sellest, kuidas pantvangist naasnud juuditarid läksid esimese asjana tegema rasedusteste või abordikliinikusse. Ühes vestluses kordub arv 35. Sest see oli rekord. 35! Ühe juuditari surnukehast leiti 35 palestiinlase... Igaüks võib ise edasi mõelda, millest jutt.
Kohtun Tel Avivis ühe Nova festivali tapatalgud üle elanud juuditariga. Rafaela Treistman on optimistlik ja elurõõmus. Aga räägib, kuidas tema peigmees sellel päeval tapeti. Kuidas ta ise põgenes mobiilsesse pommivarjendisse. Kes Iisraelis käinud, need teavad: tegu on bussipeatusi meenutavate minikonstruktsioonidega, mida on üle riigi tuhandete kaupa. Ühes sellises, laipade all, vere ja väljaheidete sees, jäi ta ellu.
Vahepeal läheb meie jutt väga praktiliseks, et mis olid selle varjendi plussid ja miinused ning kuidas neid tulevikus efektiivsemaks konstrueerida. Ent selline segu optimistist, jalad-maas-pragmatismist ja tulevikku vaatav küsimine, kuidas midagi paremaks teha, ongi iisraellastele omane.
/nginx/o/2025/05/30/16879684t1hb423.jpg)
Ilmsed paralleelid
Ning muidugi võib isegi sellest pisidetailist tõmmata päevakajalise sideme Eestisse, sest meiegi siin praegu nuputame ja vaidleme, milliseid varjendeid, kuidas ja kuhu teha. Ehk vaataks siingi Iisraeli poole (Ukraina on teadmiste korjamise koht), sest neil on aastakümnetepikkune kogemus.
Paar nädalat tagasi ilmutas Delfis kirjatüki üks Leedu ajakirjanik, kes kritiseeris Leedu kaitseministrit, sest too oli hiljuti öelnud, et leedukad peaksid Iisraelilt õppima. Tekst oli rumal moraliseerimine ja Hamasi propagandaväiteid täis.
Samasugust sõgedust kohtab muidugi mujalgi. Tel Avivis kohtusin ka ühe Taani suurema päevalehe ajakirjanikuga, kes muu hulgas rääkis, kuidas Taanis Iisraeli-Palestiina teemat kajastatakse. Ja pole üllatus, et Taaniski kritiseerib paar erakonda valitsust, sest kaalutakse Iisraelist õhutõrjesüsteemide ostmist. Õnneks, kui uskuda seda Taani ajakirjanikku, siis nende valitsus siiski nii loll ei ole ja keskmine taanlanegi peab seda kriitikat ogaraks. Eestis võiks olla samamoodi: kes tahab Hamasi propagandaga kaasa minna, mingu, aga targem oleks hoida Iisraeli poolele. Nad on aastakümneid näidanud, et teavad, mida teevad.