VAHUR LAIAPEA ⟩ Elavate vahekord surnutega Venemaa näitel

Nõukogude Liidu sõda Afganistanis tappis ja sandistas mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Fotol ahastab Usbeki naine, kelle poeg sõtta läks. Foto: SERGEI KARPUKHIN/REUTERS/SCANPIX

Afganistanis surma saanud Nõukogude sõdurid, nende säilmed saadeti kodumaale tsingist kastides. Kuumuses lagunema hakanud surnukehad ei kannatanud teistsugust transporti. Õigupoolest – kehad oleksid kannatanud, aga mitte elavad inimesed nende kõrval.

Afganistanis kümne aasta jooksul (1979–1989) surma saanud Nõukogude sõdurite arv on täpselt teada või vähemasti väga täpsena esitatud: 15 051. Lisanduvad teadmata kadunuks jäänud. See arv oli 2003. aasta andmetel 471. Mitte kõik neist ei olnud hukkunud.

Sadakond vangi võetut ja islamisse astunut pöördus sõja järel, pärast juba Vene Föderatsioonis välja kuulutatud amnestiat kodumaale tagasi. Kõik enam ei kohanenud. Jäid ellu, andsid alla – tähendab, reetsid kodumaa. Sellise hoiakuga võeti neid vastu. Mitmed pöördusid Afganistani tagasi. Mitmed ei teinud katsetki Afganistanist kodumaale tagasi pöörduda. Nad olid kohanenud, loonud pered, neist olid saanud afgaanid. Küllap võib praegugi selles riigis elada kunagisi Nõukogude sõdureid, kelle endine kodumaa ja lähedased surnuks on arvanud.

Bahretdin Hakimov, keda 2016. aasta lõpus Heratis filmisin, oli lähedaste jaoks teadmata kadunud aastakümneid. Ta suri mõne aasta eest. Film temast – «Afganistan. Vangis ja vabaduses» – on netis leitav ja vaadatav.