/nginx/o/2014/11/27/3559125t1hfabf.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879674t1hd1a3.jpg)
Afganistanis surma saanud Nõukogude sõdurid, nende säilmed saadeti kodumaale tsingist kastides. Kuumuses lagunema hakanud surnukehad ei kannatanud teistsugust transporti. Õigupoolest – kehad oleksid kannatanud, aga mitte elavad inimesed nende kõrval.
Afganistanis kümne aasta jooksul (1979–1989) surma saanud Nõukogude sõdurite arv on täpselt teada või vähemasti väga täpsena esitatud: 15 051. Lisanduvad teadmata kadunuks jäänud. See arv oli 2003. aasta andmetel 471. Mitte kõik neist ei olnud hukkunud.
Sadakond vangi võetut ja islamisse astunut pöördus sõja järel, pärast juba Vene Föderatsioonis välja kuulutatud amnestiat kodumaale tagasi. Kõik enam ei kohanenud. Jäid ellu, andsid alla – tähendab, reetsid kodumaa. Sellise hoiakuga võeti neid vastu. Mitmed pöördusid Afganistani tagasi. Mitmed ei teinud katsetki Afganistanist kodumaale tagasi pöörduda. Nad olid kohanenud, loonud pered, neist olid saanud afgaanid. Küllap võib praegugi selles riigis elada kunagisi Nõukogude sõdureid, kelle endine kodumaa ja lähedased surnuks on arvanud.
Bahretdin Hakimov, keda 2016. aasta lõpus Heratis filmisin, oli lähedaste jaoks teadmata kadunud aastakümneid. Ta suri mõne aasta eest. Film temast – «Afganistan. Vangis ja vabaduses» – on netis leitav ja vaadatav.
Surnute vahekord surnutega
Afgaane tapsid Nõukogude sõdurid kümne aasta jooksul umbes poolteist miljonit. Võimalik, et kaks miljonit. Afganistanis ei ole kunagi teatud oma elanikkonna suurust ega ole osatud ka tapetute arvu täpsemalt välja rehkendada. On vaid suurusjärgud. Kui jääme pooleteise miljoni juurde, siis oli selles sõjas ühe hukkunud Nõukogude sõduri hinnaks tuhat hukkunud afgaani. Nende hulgas väga palju lapsi, naisi. Põletatud maa taktika on selle meetodi nimi, millega sellised silmapaistvad tulemused saavutati. Kümne aasta jooksul roteerus ja käis afgaani võitlejaid, naisi ja lapsi tapmas enam kui poolest miljonist sõjaväelasest-internatsionalistist koosnev «piiratud» väekontingent. Suurusjärgus iga kolmekümne kolmas neist sai selles sõjas surma.
15 051. Ukraina vastu sõdiv Venemaa kaotab sellise arvu sõdureid umbes kahe-kolme nädalaga. 2022. aastal Ukraina vastu alanud agressioonisõjas langenud Vene sõdurite arvuga ei tahaks spekuleerida, aga mingi suurusjärgu peab nimetama. See on väga suur. On üle poole miljoni?
/nginx/o/2025/05/30/16879675t1h0a65.jpg)
Kirjanik kohtupinki
Kümme aastat sõda Afganistani rahva vastu kraapis vene rahva hinge veritseva haava. 2015. aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaat, valgevenelanna Svetlana Aleksijevitš kohtus juba sõja ajal Afganistanis sõdinud, teeninud meeste ja naistega, seal hukkunute lähedastega. Emadega. Esmalt ilmus tulevase raamatu lugusid ajakirjanduses. 1991. aastal trükiti materjal vene keeles raamatuna nimega «Tsingist poisid». Aleksijevitš kaevati aastatel 1992–1996 Valgevenes korduvalt kohtusse – kaebajateks needsamad inimesed, keda ta oli intervjueerinud. Küllap paistsid kaebajate tagant ka eriteenistuse töötajate kõrvad. Mõned kaebajad lootsid «lääne dollaritesse uppuvalt» kirjanikult korraliku valuraha välja pressida. Aga kõige kurvem ja lootust lõhkuvam – inimesed, kes olid oma siira valu ja mälestused toimunust kirjanikule vahendanud, ütlesid oma sõnadest ja tunnetest lahti. Selle valu, isikliku traagika pinnalt ei astutud ühtegi sammu kahetsuse ega puhastumise suunas.
2000. aastal lahkus Aleksijevitš Valgevenest. Elas Pariisis, Göteborgis ja Berliinis. Naases 2011. aastal ja lahkus 2020. aasta septembris uuesti – et mitte saada vangistatud, represseeritud. Võib-olla ka tapetud.
Raamatu Moskva kirjastuse Vremja 2012. aasta väljaandesse on autor lisanud materjale eespool mainitud kohtuprotsessidest. Eesti keelde jõudis raamat tänu Tänapäeva kirjastusele käesoleval aastal. Kohtuprotsesside materjalid selles on oluline metamaterjal raamatu põhitekstile. Eriti tänuväärne materjal mõistmaks ja ennustamaks tõlgendusi Ukrainas toimuvale Venemaal ja venelaste poolt.
/nginx/o/2025/05/30/16879676t1h1780.jpg)
Teame päris palju sellest, mida venelased Ukrainas ja ukrainlastega teevad ja jätkuvalt teha plaanivad. Teame nii Venemaa riikliku poliitika eesmärkidest kui ukrainlastest üksikisikute saatusest. Eesmärk on Ukraina kui riigi hävitamine, elanikkonna surmamine moraalselt – ja füüsiliselt nende puhul, kes moraalsele väärastamisele ei allu. Eesmärk on ukrainlaste rahvusliku identiteedi hävitamine. Need eesmärgid ei ole uued ega originaalsed. Ka 1932.–1933. aasta holodomor, ukrainlaste genotsiid läbi surnuks näljutamise oli vene rahva kuritegu ukrainlaste vastu, mille tegelikku eesmärki püüti ja püütakse kommunismi sirmiga looritada, oma süüd hägustada.
Teame vähe sellest, mida see kõik nn tavalise venelasega teeb ja tegema hakkab, aga aimata laseb see ennast küll. Et toimuva ja toimuma hakkava mastaape aduda, tasub lugeda Aleksijevitši kirjutatut ja korrutada see... näiteks tuhandega. Ajupestud, juba enam kui sada aastat dissotsiatiivses nihkes elava rahva šovinistlike hoiakute tohutu võimendumine. Langenute lähedaste, sõjas vaimselt ja füüsiliselt sandistunute valu transformeerumine esmalt leinaks ja kahetsuseks, siis ohvrimentaliteediks, eneseõigustuseks, kangelaslikkuseks ja siis uueks vihkamiseks, uueks missiooniks kedagi kellestki või millestki vabastada. Loe: tappa.
Pikem tekstilõik Aleksijevitšilt endalt. Kirjutatud «Tsingist poiste» kohtuprotsessi kaitsekõnena, kuid sobib sama hästi 2025. aastasse. Ja ilmselt ka paljudesse järgnevatesse:
«Need, kes mind kohtusse kutsusid, ütlevad lahti sellest, mida nad rääkisid mõned aastad tagasi. Nende teadvuses on muutunud šifrivõti, ja nad loevad varasemat teksti teisiti või ei tunne seda enam üldsegi ära. Mispärast? Aga seepärast, et neile ei ole vaja vabadust... Nad ei tea, mis sellega teha...
(....) Meil on omad ettekujutused kangelastest ja märtritest. Kui siin räägitaks aust ja väärikusest, siis me tõuseksime ja vaikiksime, mälestades ligi kaht miljonit hukkunud afgaani... Neid, kes hukkusid seal, omaenda maal...
Kui palju kordi võib esitada seda meie igavest küsimust: kes on süüdi? Meie oleme süüdi – sina ja nemad. Probleem seisneb muus – valikus, mis on olemas meist igaühel: tulistada või mitte tulistada, vaikida või mitte vaikida, minna või mitte minna? (...) Harjumuspärasem on joosta tänavale tuttavate punalippude alla. Me ei oska elada vihkamiseta. Ei ole veel õppinud.»
«Tegelen raamatust raamatusse ühe ja sellesama tööga – vähendan ajalugu inimese tasandile», kirjutab Aleksijevitš «Tsingist poiste» avapeatükis «Märkmikest». Autor vähendab oma töö tähtsust, mitte ajalugu. Viimast ta elustab ja võimendab inimeste kaudu, kellega kohtunud on. Tema «Tšornobõli palves» ja kõigis teistes raamatutes elustuvad inimesed oma isiklikes mentaalsetes vangikambrites. Põlvkond põlvkonna järel elavad nad teadmises, et vangikongist väljumine ei ole nende võimuses. Kes suudab neid sealt välja ajada, kui vabadus nii hirmuäratav tundub? Või kes annaks tarkuse ja jõu katkestada, välja astuda surmaringist, milles kõndija vaateväljas vaid eeskõndija kuklavoldid.
Ma ei tea, kui paljud Nõukogude värdriigist afgaane tapma läinud tegid seda vabatahtlikult. Muidugi paljud, aga ilmselt mitte enamus. Oluline on näha ja ära tunda mehhanismi, kuidas sinna viidute jaoks – nii vabatahtlikult läinute kui sundsaadetute jaoks – see sõda, afgaanide tapmine isiklikuks missiooniks sai ja kuidas nende südametunnistus tehtuga kohandus. Mul on siin üks lugu meenutada. 2006. aasta võis see olla. Võtsin hilisõhtul Haapsalu maantee äärest peale hääletaja. Jäägu ta anonüümseks. Mees, väike lapik viinapudel käes, räägib mulle veerand tunni jooksul oma Afganistani loo. Nõukogude armeest väe ja võimuga Afganistani. Sõdimine, kišlakkide puhastamine (loe: naiste ja laste mõrvamine). Haavatasaamine. Ravi Leningradi sõjaväehaiglas. Võimalus erru minna, Eestisse, koju tulla. Ta valib tagasi pöördumise Afganistani. Et hakata uuesti tapma, kätte maksma tapetud relvavendade eest.
«Afganistan. Vangis ja vabaduses». Filmi peategelane Hakimov igatses pikkade aastakümnete vältel pöörduda tagasi Venemaale. Ta räägib filmis, kui halvasti noore Nõukogude sõdurina end õhtuti tundis, kui ei saanud päeva jooksul ühtegi afgaani tappa. Uni ei tahtnud tulla, kui tapatöö tegemata jäi. See töö oli tema riigilt ja rahvalt õnnistuse saanud ja ka aastakümneid hiljem, ise afgaaniks muundununa ei näi sellest kaamerasse rääkimine tema hinges midagi liigutavat. Haavatuna vangi langenud ja prantsuse kirurgide poolt päästetuna tabas teda ühel heal ööl unes äkitselt päästev islam ja edasi tappis ta juba endisi relvavendasid. Süümepiinadeta? Talibite võimule tuleku ajal sai temast talib. Kas ta osales ka varitsuse loomises minule ja Mohsinile 2017. aasta 18. aprillil, jääb ilmselt igavesti saladuseks. Nagu seegi, kas ja kui palju minult ära võetud dollaritest temani võis jõuda.
Sama fenomen – moraalse õigustuse otsimine ja leidmine tapatööle võõra maa elanike kallal – elab edasi. Näeme seda Ukrainas, teame seda oma minevikust. Inimene ei saa elada ilma õigustuseta oma eksistentsile ja mõtteviisile. Kui tõde, moraalne kompass on lootusetult lappama läinud, tuleb vere ja väega oma õiglust kehtestada. Totalitaarsed riigid ei ole üksnes elanikkonnale ülevalt alla «peale pandud» moodustised. Need on ka alt üles ehitatud monstrumid. Suhteliselt kiires ajas, paari inimpõlve jooksul toimub rahvuse moraalne lagunemine. Inimpõlvepikkune lagunemine on tagasi pööratav – seda teame Saksamaa ja Jaapani näitest 20. sajandi esimesel poolel. Kui seda ei toimu, on moraalne pankrot... pöördumatu? Või on muutused Venemaal võimalikud vaid suure sõja survel, mis selle riigi tükkideks lammutab? Tahame me seda? Või on see suur sõda juba kolm ja pool aastat kestnud ja ootab veel suuremaks plahvatamist?