Natalia Radzina: ​Tuleb leida enesekindlus, et rünnata rakettidega Moskvat

Natalia Radzina ei usu USA abisse Euroopa idaosas. "Donald Trump ilmselt ei hakka enam kunagi midagi mõistma ja see on suur pettumus," ütleb ta. Foto: Lennart Meri Conference

Natalia Radzina (46) on praegu Varssavis tegutseva Valgevene ajakirjandusportaali Harta 97

peatoimetaja. Kohtume üle aastate Tallinnas Lennart Meri konverentsil, meie varasemad kontaktid jäävad aega, mil olin ligi 15 aastat tagasi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Valgevene raportöör.

Ehkki lääneriigid on pealtnäha osavõtlikud ja abivalmid, ei pööra nad tegelikult Euroopa idaservalt tulevatele ohusignaalidele ja otsestele appikarjetele piisavalt tähelepanu, väidab Radzina, tuues näiteks sündmused Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal.

​Täpselt ei mäletagi, millal me viimati kohtusime, aga sellest ajas saadik on maailmas palju halba juhtunud. Mis on saanud Valgevenest?

Mul on hästi meeles, te kutsusite mind 2012. aastal ENPA liikmetele esinema. Olin siis teinud endale ülesandeks selgitada läänele, miks Aljaksandr Lukašenka diktatuur Valgevenes on nii ohtlik.

2010. aasta presidendivalimiste ajal pani Lukašenka oma vastaskandidaate ja kriitikuid vangi, ka mina olin siis ajakirjanikuna vangis. Läände pääsedes oli väga vaja neist asjadest rääkida, sellepärast olen võimaluse eest ENPAs esineda siiani tänulik. Kahjuks oli sel ajal väga vähe arusaamist, mis üldse on Valgevene ja miks Lukašenka diktatuur koos inimõiguste ja sisuliselt ka valimiste täieliku puudumisega on nii ohtlik.

Aga varsti vähenes läänes huvi Valgevene vastu veelgi, eriti kui Venemaa alustas 2014. aastal Ukraina vastu sõda. Lukašenka ainult võitis sellest, sest Minskist sai koht läbirääkimisteks Venemaa ja Ukraina vahel. See aga tähendas, et need nõrgad sanktsioonid, mis olid Lukašenkale kehtestatud, võeti järk-järgult maha.

Seoses nn Minski lepetega käisid Minskis tollane Prantsusmaa president François Hollande, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Ukraina president Petro Porošenko ja muidugi Vladimir Putin. Lukašenkale oli see suur praasnik (pidupäev – toim). Ta on ju võimul 1994. aastast, aga kõik järgnenud valimised on võltsitud. Seega polnud ta eriti parketikõlblik poliitik ning aeg-ajalt kehtestati tema ja režiimi vastutavate isikute suhtes mingeid piiravaid meetmeid. Kuid 2014. aastast peale oli ta jälle justkui käteldav ja suheldav riigijuht.

Kui 2020. aasta augustis tulid inimesed Minskis järjekordsete võltsitud valimiste järel väga suurel hulgal tänavatele, oli see paljudele üllatav. Üle Valgevene protestis korraga miljon inimest.

Seda me teame päris hästi.

Ma ei arva, et te väga hästi teate – mõtlen läänt tervikuna. Rääkisime juba 2017–2019, et 2020. aastal tuleb Valgevenes revolutsioon. Seda ei tahtnud keegi kuulda ega uskunud, ja see oli suur viga. Mind hämmastas lääne poliitikute ükskõiksus, kui nad ütlesid, et jätke, te ei vaja mingit revolutsiooni, sest siis tuleb Putin. Ennekõike oli see ükskõiksus valgevene rahva suhtes.

Tahan just küsida rahva kohta: osa on riigist põgenenud, osa on vangis ja osa teeb režiimiga koostööd. Kuidas saab sedasi lõhestunud rahvas väljendada oma tahet, isegi kui selleks tekib võimalus?

Ma ei arva, et rahvas on lõhestunud. Jah, umbes pool miljonit inimest oli sunnitud 2020. aasta sündmuste järel Valgevenest lahkuma. See aga ei tähenda, et Lukašenkal oleks mingisugunegi populaarsus nende silmis, kes jäid. Teda ju tegelikult ei valitud 2020. aastal, ta kaotas. Ja uskuge mind, selle möödunud viie aasta jooksul pole mingit armastust diktaatori vastu tekkinud. Neid aastaid iseloomustavad jõhkrad repressioonid – vanglates võib olla kuni 10 000 inimest.

Miks ma räägin, et kuni 10 000 inimest on vangis? Täpset arvu pole võimalik kindlaks teha, sest sugulased kardavad inimõiguslastele öelda, kui keegi lähedane on vangis. Suhtlus sõltumatu ajakirjandusega või inimõiguste kaitsjatega toob kaasa kriminaalasja, sest nad on kuulutatud äärmuslasteks ja nendega ei julgeta suhelda. Aga et poliitvange on palju – see on absoluutne fakt.