:format(webp)/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16879664t1h863a.jpg)
Natalia Radzina (46) on praegu Varssavis tegutseva Valgevene ajakirjandusportaali Harta 97
peatoimetaja. Kohtume üle aastate Tallinnas Lennart Meri konverentsil, meie varasemad kontaktid jäävad aega, mil olin ligi 15 aastat tagasi Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Valgevene raportöör.
Ehkki lääneriigid on pealtnäha osavõtlikud ja abivalmid, ei pööra nad tegelikult Euroopa idaservalt tulevatele ohusignaalidele ja otsestele appikarjetele piisavalt tähelepanu, väidab Radzina, tuues näiteks sündmused Ukrainas, Valgevenes ja Venemaal.
Täpselt ei mäletagi, millal me viimati kohtusime, aga sellest ajas saadik on maailmas palju halba juhtunud. Mis on saanud Valgevenest?
Mul on hästi meeles, te kutsusite mind 2012. aastal ENPA liikmetele esinema. Olin siis teinud endale ülesandeks selgitada läänele, miks Aljaksandr Lukašenka diktatuur Valgevenes on nii ohtlik.
2010. aasta presidendivalimiste ajal pani Lukašenka oma vastaskandidaate ja kriitikuid vangi, ka mina olin siis ajakirjanikuna vangis. Läände pääsedes oli väga vaja neist asjadest rääkida, sellepärast olen võimaluse eest ENPAs esineda siiani tänulik. Kahjuks oli sel ajal väga vähe arusaamist, mis üldse on Valgevene ja miks Lukašenka diktatuur koos inimõiguste ja sisuliselt ka valimiste täieliku puudumisega on nii ohtlik.
Aga varsti vähenes läänes huvi Valgevene vastu veelgi, eriti kui Venemaa alustas 2014. aastal Ukraina vastu sõda. Lukašenka ainult võitis sellest, sest Minskist sai koht läbirääkimisteks Venemaa ja Ukraina vahel. See aga tähendas, et need nõrgad sanktsioonid, mis olid Lukašenkale kehtestatud, võeti järk-järgult maha.
Seoses nn Minski lepetega käisid Minskis tollane Prantsusmaa president François Hollande, Saksamaa kantsler Angela Merkel, Ukraina president Petro Porošenko ja muidugi Vladimir Putin. Lukašenkale oli see suur praasnik (pidupäev – toim). Ta on ju võimul 1994. aastast, aga kõik järgnenud valimised on võltsitud. Seega polnud ta eriti parketikõlblik poliitik ning aeg-ajalt kehtestati tema ja režiimi vastutavate isikute suhtes mingeid piiravaid meetmeid. Kuid 2014. aastast peale oli ta jälle justkui käteldav ja suheldav riigijuht.
Kui 2020. aasta augustis tulid inimesed Minskis järjekordsete võltsitud valimiste järel väga suurel hulgal tänavatele, oli see paljudele üllatav. Üle Valgevene protestis korraga miljon inimest.
Seda me teame päris hästi.
Ma ei arva, et te väga hästi teate – mõtlen läänt tervikuna. Rääkisime juba 2017–2019, et 2020. aastal tuleb Valgevenes revolutsioon. Seda ei tahtnud keegi kuulda ega uskunud, ja see oli suur viga. Mind hämmastas lääne poliitikute ükskõiksus, kui nad ütlesid, et jätke, te ei vaja mingit revolutsiooni, sest siis tuleb Putin. Ennekõike oli see ükskõiksus valgevene rahva suhtes.
Tahan just küsida rahva kohta: osa on riigist põgenenud, osa on vangis ja osa teeb režiimiga koostööd. Kuidas saab sedasi lõhestunud rahvas väljendada oma tahet, isegi kui selleks tekib võimalus?
Ma ei arva, et rahvas on lõhestunud. Jah, umbes pool miljonit inimest oli sunnitud 2020. aasta sündmuste järel Valgevenest lahkuma. See aga ei tähenda, et Lukašenkal oleks mingisugunegi populaarsus nende silmis, kes jäid. Teda ju tegelikult ei valitud 2020. aastal, ta kaotas.
Ja uskuge mind, selle möödunud viie aasta jooksul pole mingit armastust diktaatori vastu tekkinud. Neid aastaid iseloomustavad jõhkrad repressioonid – vanglates võib olla kuni 10 000 inimest.
Miks ma räägin, et kuni 10 000 inimest on vangis? Täpset arvu pole võimalik kindlaks teha, sest sugulased kardavad inimõiguslastele öelda, kui keegi lähedane on vangis. Suhtlus sõltumatu ajakirjandusega või inimõiguste kaitsjatega toob kaasa kriminaalasja, sest nad on kuulutatud äärmuslasteks ja nendega ei julgeta suhelda. Aga et poliitvange on palju – see on absoluutne fakt.
Ehk kui süsteem peaks kokku varisema, siis teie meelest on valgevenelastel piisavalt jõudu, et demokratiseeruda ja jätkata sealt, kus 2020. aastal jätkata ei lastud?
Muidugi. Emigreerunud inimesed tahavad kodumaaga sidet hoida, ja ma tean, et suurem osa neist on valmis tagasi pöörduma. Praegu on seda ohtlik teha, sest võimud uurivad siiani ülesvõtteid, kes täpselt 2020. aastal rahvakogunemistel osalesid.
Me ei saa muidugi edasi minna täpselt sealt, kus 2020. aastal oldi. Nüüd on režiim veel palju karmim. On olnud juhtumeid, kus inimene pannakse viieks aastaks kinni, sest ta on lehvitanud solidaarsuseks Ukraina lippu või öelnud, et seisab rahu eest.
Veel üks näide: Valgevene rahvuslipp on valgepunavalge, aga see on keelatud. Praegu on hirm nii suur, et ei julgeta isegi selles värvikombinatsioonis riideid kanda. Mu tuttav käis Valgevenes ja rääkis, et inimesed ei kanna punast ja valget ega üldse värve. On olnud isegi juhtum, kus inimene peeti kinni punavalgete sokkide pärast. Seega võime ainult mõelda, kui palju see diktaator oma rahvast kardab.
Kuidas see kõik saab muutuda?
Muutused saavad toimuda siis, kui Ukraina võidab sõja. Seni tuleb ka emigratsioonis olles teha tohutult infotööd. Hoolimata sellest, et kasutatakse igasuguseid piiranguid ja blokeeringuid, on Harta 97-l kaks miljonit lugejat. Seda on väga palju, kui arvestada, et Valgevenes elab praegu kuni kaheksa ja pool miljonit inimest. Ja me oleme teistsugused kui venelased, meie ei ole selle hullumeelse Vene idee ja revanšismiga nakatatud. Me oleme ikkagi eurooplased.
Läänelt ootame toetust Valgevene sõltumatule ajakirjandusele, aga ka inimõiguste kaitsjatele. Samuti abi represseeritutele ja repressioonide eest pagenud põgenikele.
Milline on valgevene keele positsioon, nii ajakirjanduses kui ka laiemalt? Kui tugev on venestamine?
Harta 97 on juba 27 aastat ilmunud kolmes keeles: vene, valgevene ja inglise. Enamik vabast Valgevene ajakirjandusest ilmub niiviisi. Aga me mõistame, et venestamine on Valgevene jaoks väga suur probleem, ja see ei alanud üldsegi alles Lukašenka võimuletulekuga 1994. aastal. See algas juba 18. sajandi lõpus, kui Rzeczpospolita võimu asemel tuli meie alale Venemaa keisririik. Meil oli lühike rahvusliku uuestisünni aeg 1991–1994, aga siis tuli täielikult venemeelne Lukašenka.
1995. aastal tegi Lukašenka Venemaaga tolliliidu, siis sõlmiti veel (tollase Venemaa presidendi) Jeltsiniga hulk leppeid ja 1999. aastal tuli nn liitriik (sojuznoje gosudarstvo) Venemaaga. Nii et mitte Putin ei hakanud Valgevenet alla neelama, vaid seda tegi juba «demokraat» Boriss Jeltsin. See ei olnud valgevene rahva tahe, vaid ainult diktaatori tahe, aga tol ajal ei pööranud lääs sellele tähelepanu. Lukašenka jaoks tähendas sõltuvus Venemaast lihtsalt seda, et nii saab tema võimul püsida.
Vene impeeriumi taastamine sai tegelikult alguse just Valgevenes, see toimus väga hiilivalt, ja pärast seda tuli Ukraina.
Ütlesite oma esinemises, et demokraatlik areng Venemaal – mis pole kuigi tõenäoline – saab võimalikuks ainult siis, kui Venemaa laguneb. Mida te täpsemalt silmas peate?
Kui Venemaast peaks saama demokraatlik riik, on tema koosseisu kuuluvatel vabariikidel enesemääramisõigus. Ma arvan, et sellisel juhul lahkuvad Tatarstan, Baškortostan ja Kaukaasia riigid. Venemaa hakkab lagunema. Mul on raske öelda, mis saab Siberist, võib-olla ta läheb suurel määral Hiina alla.
Venemaa kui rahvaste vangla – nagu ta praegu on – on äärmiselt ohtlik. Praegu me näeme, kuidas maailma suurim riik tahab veelgi territooriume enda alla võtta. Sellepärast tuleb kõigepealt jagu saada sellest imperialistlikust närvist või imperialismi allikast. Putin ise armastab rääkida sõja algpõhjustest, aga just see imperialistlik alge ongi peamine algpõhjus. Venemaa oma praegusel kujul on ebaloomulik moodustis.
Sellest on võimalik aru saada, aga tekib küsimus, kui tugev on Venemaa rahvaste identiteet ja mil määral on neil n-ö riigi moodustamise ressurssi. Me näeme muuhulgas seda, et Venemaa saadab sõtta kahurilihaks kõigepealt vähemusrahvaid: burjaate, jakuute jt.
Jaa, see on tõsi, aga samal ajal arvan, et nende vabariikide eliit, eriti rahvuslik eliit, on Venemaa lagunemisest huvitatud ja juba valmistub selleks. Nad saavad väga hästi aru, et Putin ei saa seda sõda lõputult jätkata, ja mida kauem Venemaa sõdib, seda nõrgemaks ta muutub. Nad ei usu propagandas esitatud majandusnäitajaid ja saavad aru, et tegelikult olukord halveneb ning kõik see viib majandusliku kollapsini. See tähendab samuti sisemisi muutusi Kremli võimus. Kui see juhtub, peab neil juba olema plaan, kuidas edasi minna.
Kui Venemaa peaks lagunema, siis on naiivne uskuda, et uued riigid oleksid puha demokraatlikud või et Hiina ja ka Türgi jätaksid oma mõjuvõimu kasutamata. Lääs on sellist arengut kogu aeg paaniliselt kartnud.
Tõsi, aga sellise olukorra tekkides peab lääs võtma põhimõttelise seisukoha. Seal, kus on tegemist demokraatlike vabariikidega, peab lääs tööd tegema ja ütlema, et me tunnustame teid. Kui areng pole demokraatlik, tuleb samuti tegutseda, sest kindlasti on vaja lahendada tuumarelva probleem.
Kui palju võib läänes üldse olla inimesi, kes jagavad seisukohta, et Vene impeerium peab lõpetama? Sageli peetakse seda pigem eksootiliseks ja ebarealistlikuks seisukohaks.
On olemas selline mõiste nagu Overtoni aken. Mingid asjad on üleüldiselt vastuvõetavad, aga mingid asjad alles saavad selliseks. Inimesed ei võta tavaliselt uut kergesti vastu ja uued ideed tunduvadki algul eksootilised või äärmuslikud. Igasugune uudsus segab stabiilset mugavust. Nii on see ka uute ideedega.
Garri Kasparov hoiatas 2001. aastal läänt, et Putin on väga ohtlik. Siis keegi ei uskunud teda, mõeldi, et ah, male maailmameister, aga ilmselt on ta hulluks läinud – mis diktaatorist ta küll räägib?
24 aastat hiljem käib sõda ja oht Euroopale on reaalne. Me näeme, et Kasparovil oli õigus.
Ka mind vaadati kui radikaali, kui ma Lukašenka eest hoiatasin. Käisin 2014. aastast alates korduvalt Kiievis ja hoiatasin, et rünnak tuleb ka Valgevene territooriumilt. Ütlesin, et Lukašenkale ei saa loota, tuleb lõpetada kaubandussuhted temaga ja naftatoodete ostmine, sest kõik see viib sõjani ja selles sõjas osaleb Lukašenka Putini poolel. Ega mind siis keegi ei kuulanud – ei parlamendis, julgeolekuasutustes ega kaitseministeeriumis. Oli vaid üksikuid inimesi, kes seda nägid.
Täpselt sama kordus Venemaa täiemahulise kallaletungi puhul Ukrainale. Väga vähesed uskusid seda. Ja täpselt sama on ka Venemaa lagunemisega – seda ei usuta, aga see on asjade loomulik käik. Võite ka mitte uskuda, aga valmistuda tuleb selliseks võimaluseks ikkagi, et pärast poleks seda häda, et me ei osanud ette näha ja pole valmis.
Aga millal Donald Trump seda mõistma hakkab?
Donald Trump ilmselt ei hakka enam kunagi midagi mõistma ja see on suur pettumus. Paistab, et ta pole valmis Venemaa vastu midagi ette võtma, sest põhjusi selleks on olnud väga palju, aga ta pole seda teinud. Ma ei looda praeguses olukorras enam üldse Ameerika peale.
Euroopal on selle juures raske mugavustsoonist välja tulla, aga seda tuleb paratamatult teha. Inimese puhul algab sisemine areng eneseusust ja valmisolekust end armastada. Ma arvan, et Euroopaga on samamoodi, tuleb see sisemine kindlus üles leida, et nende ohtudega toime tulla. Trump muidugi ei ole ka igavene, aga enne kui Ameerikas tulevad muutused, tuleb meil siin aru saada, et uppuja päästmine on uppuja enda asi.
Kõige tähtsam on praegu saavutada kaks asja. Esiteks tuleb saavutada täielik embargo Vene naftatoodetele. Ja teiseks peab Ukraina saama täieliku loa ja võimaluse rünnata rakettidega Moskvat ja Venemaa sisealasid. Ainult see toob endaga kaasa sõja lõpu. Seda tuleb teha ja need mõtted peavad lõpuni küpsema.