IKE VOLKOV ⟩ Kihutav ajukääbik saab jõudu juurde, aga teised kannavad karistust

Liiklusmärgid ei mõju liiklushuligaanile, aga karistus on kollektiivne. Foto: Svetlana Aleksejeva

Teekonnal Tallinnast Türile nirises liigutuspisar silmanurka. Milline hoolitsus liiklejate suhtes! Milline tarkus ja analüüsivõime! Hulk ametnikke higistab laudade taga, kummargil kaartide kohal – nuputavad, arutavad, mõtlevad veel ja siis otsustavad. Arvuti sahiseb vaikselt, printer koliseb ja kaustade virn kasvab. Suurejooneline tulemus kantakse üle loodusesse, kirjutab Ike Volkov.

Kilomeetrisel teelõigul on algul optimaalne kihutada 50 km/h, mõnesaja meetri pärast suisa 70, siis ettenägelikult 60, enne kui korraks kiirendada suisa 90 km/h, et siis ettenägelikult jälle 60 peale tõmmata. Läbime kurvi ja siis 50 – asula silt nõuab, kuigi majad paiknevad eemal. Igaks juhuks, mine tea, räägitakse, et eelmisel aastatuhandel olla siin peaaegu õnnetus juhtunud.

Liiklusmärkide valmistamise tsehh laieneb, tööpink huugab, paigaldajad rassivad ennastunustavalt. Vahel kaob järg käest, looduses ei saa ju täpselt aru, kuhu milline märk sobib, aga juhtnöörid on paksus kaustas kirjas. Loogikast pole palju abi, autoroolis istudes pole aega teed jälgida, vaja teepervel vilksatavaid märke põrnitseda ja varba all pedaale tunnetada. Automaatne kiirusehoidik autol on ebavajalik lisa.