AK KIRJANDUSKOOL ⟩ Üksildase rändaja äng ja lootus

Mats Traat «Üksi rändan» (1985). Foto: Vaimuvara

Mats Traadi romaani «Üksi rändan» (1985) ilmumisest saab tänavu nelikümmend aastat. Raamatust kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.

See oli tema üheteistkümnes romaan, kirjutatud aastatel 1982–1983. Temaatiliselt kõlab romaan kokku 1982. aastal ilmunud romaaniga «Karukell, kurvameelsuse rohi». Ajastud on küll erinevad, «Üksi rändan» olustik hõlmab aastaid 1952–1953, «Karukell» seitsmekümnendaid. Kuid absurdi, silmakirjalikkust, riigivargust, inimsuhete võõrandumist kujutatakse mõlemas teoses. Mõlemat käsikirja rappis nõukogude tsensuur kõvasti, mistõttu hilisemates, juba vabas Eestis ilmunud kordustrükkides on autor taastanud kärped ja tsensuuri moonutused.

Romaani «Üksi rändan» peategelane on autori häälega kõnelev, Tartus eestiaegse gümnaasiumi lõpetanud Kalju Soa. Tema haritlastest vanemad on küüditatud Siberisse – seda sõna me muidugi esitrükis ei leia –, hellahingeline nooruk ise kodutu, ainsateks kaaslasteks Argentinasse välja rännanud onu akordion Hohner ja isalt päritud portfell. Kalju alustab töökojas sepa õpilasena. Algul abitust pealelööjast («Meil töötamiseks peab palju jõudu olema, nagu Põhja-Rodeesia neegril,» ütleb töökoja direktor.) saab hiljem mitut rauatööd valdav töömees.