/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/29/16877598t1h36a7.jpg)
- Kalju Soa kujus on midagi Jack Londoni «Kuristiku rahvast» ja «Martin Edenist».
Mats Traadi romaani «Üksi rändan» (1985) ilmumisest saab tänavu nelikümmend aastat. Raamatust kirjutab Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Rein Veidemann.
See oli tema üheteistkümnes romaan, kirjutatud aastatel 1982–1983. Temaatiliselt kõlab romaan kokku 1982. aastal ilmunud romaaniga «Karukell, kurvameelsuse rohi». Ajastud on küll erinevad, «Üksi rändan» olustik hõlmab aastaid 1952–1953, «Karukell» seitsmekümnendaid. Kuid absurdi, silmakirjalikkust, riigivargust, inimsuhete võõrandumist kujutatakse mõlemas teoses. Mõlemat käsikirja rappis nõukogude tsensuur kõvasti, mistõttu hilisemates, juba vabas Eestis ilmunud kordustrükkides on autor taastanud kärped ja tsensuuri moonutused.
Romaani «Üksi rändan» peategelane on autori häälega kõnelev, Tartus eestiaegse gümnaasiumi lõpetanud Kalju Soa. Tema haritlastest vanemad on küüditatud Siberisse – seda sõna me muidugi esitrükis ei leia –, hellahingeline nooruk ise kodutu, ainsateks kaaslasteks Argentinasse välja rännanud onu akordion Hohner ja isalt päritud portfell. Kalju alustab töökojas sepa õpilasena. Algul abitust pealelööjast («Meil töötamiseks peab palju jõudu olema, nagu Põhja-Rodeesia neegril,» ütleb töökoja direktor.) saab hiljem mitut rauatööd valdav töömees.
/nginx/o/2023/05/31/15359305t1h72d2.jpg)
Kuni romaani viimase leheküljeni elab Kalju Tartus Ropka väljal sõdurite barakist kohaldatud ühiselamus. Kõledus, räpasus, rottidest puretud põrandalauad – need on veel leebelt kõlavad epiteedid «ajutise inimese» – nii Kalju end tunneb – surrogaatkodu iseloomustamiseks. Ühiselamu ja armutu võitlus igapäevase toimetuleku ning endas inimväärikuse säilitamise eest – see kõik laieneb sümbolkujundiks 1950. aastate alguse Eestile. Aga Kalju ei murdu, kuigi satub õnnetustesse ja mitu armastustki jookseb liiva. Tõsi, aeg-ajalt leiab ta end meeleheiteni tõusvas masenduses, mida peegeldab ka romaani pealkiri. See pärineb 19. sajandi lõpus kirjutatud Ameerika kantrilaulust «Red River Valley», mille tõlkis 1920. aastatel eesti keelde hiljem Torontos paguluses elanud Harald Ferdinand Suurkask (1910–1975). «Kaugel, kaugel, kus on minu kodu» on läbi aegade olnud üks tuntumaid seltskonnalaule ja «Üksi rändan ma võõramaa radu» selle esimese salmi kolmas rida. Kaljugi mängib seda lugu oma pillil.
Kalju Soa kujus on midagi Jack Londoni «Kuristiku rahvast» ja «Martin Edenist». «Kadunud kodu tuikas minus. Tundsin korraga tungivat igatsust raamatute järele, tahtsin lugeda,» pihib Soa. Juhus toob ta ellu lesestunud Eha, kellele Kaljugi oli romaani algul silma heitnud. Kolhoosis töötav Eha kutsub Kalju enda juurde maha jäetud talumajja. Taas tärganud armastus võidab. Linnamehest Kaljust saab romaani lõpus kolhoosi sepikoja peremees. Kuigi tuhanded eestlased on Siberisse küüditatud või linna põgenenud, tahab elu igal pool kestmist. «Põllu vahel jäin seisma,» ütleb Kalju naise teadmata tema majakese juurde jõudes, «pöörasin ümber ja vaatasin talu. Vaikne kena kohakene. Kaugelt näen kodu kasvamas…» Ning jõuab otsuseni: «Jajah, see võiks olla, võiks saada minu koduks.»
/nginx/o/2025/01/17/16601260t1h555d.jpg)