/nginx/o/2024/09/19/16366664t1h0ca8.jpg)
- Ambitsioonika projektiga hõlmati kogu Ida-Virumaa ja osa Lääne-Virumaast.
- Kogu planeeringu tuumaks oli põlevkivi kaevandamine ja töötlemine.
- Kokku arvestati põlevkivibasseini rahvaarvuks üle kolmesaja tuhande inimese.
Kirde-Eesti põlevkivibasseini planeering märgiti ajastule iseloomulikult salajaseks, kuid isegi sellises dokumendis ei kajastunud Sillamäe linn ja selle uraanirikastamise tehas, mida tol ajal kiirtempoga ehitati, kirjutab arhitektuuriajaloolane ja muinsuskaitsja Henry Kuningas.
Kuigi tänapäeval kohtab terminit «põlevkivibassein» harva, oli see Nõukogude okupatsiooni ajal küllaltki levinud ja tähistas lihtsustatult Virumaa piirkonda, kus kaevandati, plaaniti või oli võimalik kaevandada põlevkivi. Põlevkivibasseini mõiste tuletati otseselt Donbassist, mis on lühendliitsõna Donetskist ja (söe)basseinist.
Kirde-Eesti põlevkivibasseini planeering, mille koostas kohalik Estonprojekt aastatel 1947–1950, on stalinistliku planeerimise ilmekas näide. Pärast laastavat sõda oli nii mastaapne piirkonna ümberkujundamine enneolematu väljakutse Eesti arhitektidele, kelle senine kogemus piirdus enamasti mõne linnaosa planeerimisega.
Selle ambitsioonika projektiga hõlmati kogu Ida-Virumaa ja osa Lääne-Virumaast, ulatudes Narvast Rakvereni. Ajastule iseloomulikult märgiti kogu planeering salajaseks, kuid isegi sellises dokumendis ei kajastunud Sillamäe linn ja selle uraanirikastamise tehas, mida tol ajal kiirtempoga ehitati, kuid mida ametlikes dokumentides «ei eksisteerinud».
Kogu planeeringu tuumaks oli põlevkivi kaevandamine ja töötlemine, sellest lähtudes kavandati kogu piirkonna transpordivõrgustik ja asulate paigutus. Kuigi viisaastakuplaanis oli eesmärk suurendada põlevkivi aastatoodangut 1950. aastaks 8,4 miljoni tonnini, toodeti tegelikult vaid 3,5 miljonit tonni.
Hoolimata sellisest pisiasjast ambitsioonikast kavast ei loobutud ning uute planeeringute järgi pidi põlevkivikaevandamise maht kasvama viie aastaga 10 ja 1970. aastaks 25 miljoni tonnini. Selle eesmärgi saavutamiseks plaaniti avada koguni 32 uut kaevandust ja karjääri.
1940ndate teisel poolel sai põlevkivigaas Nõukogude Eestis oluliseks majanduslikuks ja poliitiliseks teemaks, mis võimaldas alates 1947. aastast kohalikel juhtidel käia Moskvas raporteerimas Leningradi gaasiga varustamisest. Kuigi metropoli juba varustati, kavandati põlevkivigaasi tootmise laiendamist, et varustada ka Tallinna, Tartut, Riiat ja Pärnut.
Tootmise järsuks suurendamiseks ei oleks piisanud Kohtla-Järve tehasest, mistõttu kavandati uued põlevkivigaasi tehased ka Ahtmesse, Rakverre ja Auverre, kus lisaks gaasile pidid tehased tootma ka põlevkiviõli. Elektrijaamu nähti eelkõige gaasitootmist toetava kõrvalharuna. Planeeringu lõpufaasis, 1970. aastaks, pidid töötama Kohtla-Järve, Ahtme, Kiviõli, Auvere, Rakvere ja Püssi elektrijaamad.
/nginx/o/2025/05/29/16877562t1h0e13.jpg)
Planeeringu üks paeluvamaid aspekte oli asustuse kujundamine; selles määrati põlevkivibasseini kolm olulist tööstuslikku keskust: keskel Kohtla-Järve ja Jõhvi-Ahtme piirkond, läänes Rakvere ning idas uus kavandatav linn Auvere.
Lääne-Virumaal plaaniti suuremahulist põlevkivivarude kasutuselevõttu ja töötlemist. Lisaks uutele kaevandustele kavandati ka põlevkivikeemiatehase rajamist Rakverre või selle lähedusse.
Ühe märkimisväärse uuendusena taheti rajada uus romantilise nimega linn – Koidulinn – Kunda jõe äärde, Ulvi küla maadele. See oleks kujunenud peamiselt kaevurite linnaks, mille rahvaarv oleks ulatunud 22 000 elanikuni.
Kogu põlevkivibasseini keskseks ja kõige mitmekesisema tööstussektoriga linnaks pidi aga kujunema Jõhvi-Ahtme liitlinn, kuhu 1970. aastaks prognoositi 70 000 inimest – teame siiski, et tegelikult kujundati regiooni keskuseks Kohtla-Järve.
Ahtmest vaid 12 kilomeetrit lõuna poole aga plaaniti Illuka küla lähistele ehitada 34 000 elanikuga Illuka kaevurite linn ja kagusse 24 000 inimesele Valgejärve sotsialistlik linn.
Narva jõe Eesti-poolsele kaldale kavandati eraldatud ja poeetilise nimega Idalinn. See kaevurite paradiis oli planeeritud Vasikasaare lähistele ning pidi 1970. aastaks kasvama 14 000 elanikuga linnakeseks.
/nginx/o/2025/05/29/16877534t1h2925.jpg)
/nginx/o/2025/05/29/16877535t1h446d.jpg)
/nginx/o/2025/05/29/16877536t1hfadc.jpg)
Põlevkivibasseini kõige idapoolsemaks linnaks kavandati Auvere linn enam-vähem praeguse uue elektrijaama kohal. Selle prognoositav rahvaarv kõikus kõige rohkem, 20 000 kuni 34 000 elaniku vahel. Kokku arvestati põlevkivibasseini rahvaarvuks üle kolmesaja tuhande inimese, peamiselt kaevurid ja põlevkivikeemiatehaste töölised.
Mõistagi käsitleti planeeringus ka teisi valdkondi: uusi raudteetrasse, turba kaevandamist briketitehaste rajamiseks ja mitmeid teisi teemasid.
Põlevkivibasseini planeering kui ood rasketööstusele jäi siiski mitmel põhjusel vaid paberile, ennekõike seetõttu, et põlevkivibasseini arendamist suunasid peamiselt üleliidulise alluvusega ettevõtted, mis viisid ellu oma planeeringuid.
Kavandatud Idalinna ja Koidulinna ei rajatud kunagi, kuid mõnevõrra hiljem kerkis siiski piirkonda üks uus kaevurite asula – Sirgala, kus asuvas karjääris algas kaevandamine 1962. aastal.