Marin Mõttus ⟩ Kas pehme jõud saab asendada kõva?

Mais 2025 avati Dresdenis seni suurim Eesti kunsti näitus Saksamaal, kus on väljas ka Arvo Pärdi käsikirjad. Foto: Heili Sibrits

• Mida rohkem kurdame info ülekülluse üle, seda tähtsamaks muutub ehe emotsioon.
• Iisrael ja Lõuna-Korea on näited sellest, et kaitsetahe ei välista maailmatasemel kultuuri.
• Riigis, kus võim ja vaim teineteist liiga tihedalt embavad, jäävad lõpuks mõlemad kiduma.

Kas me ise ikka adume, kui väärtuslikus kultuurikeskkonnas elame ja kas oskame ka teistele arusaadavalt selgitada, millised me eestlased oleme, mida tahame ja miks tuleks meiega arvestada nii headel kui ka halvematel aegadel, küsib välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna peadirektor Marin Mõttus.

Diplomaatia töötab selle nimel, et Eestil oleksid usaldusväärsed liitlased ning et võimalikult paljud riigid maailmas mõistaksid meid ja suhtuksid meisse sõbralikult. Kultuuridiplomaatia aitab luua neile suhetele emotsionaalset vundamenti, mis toimib nii avaliku arvamuse kui ka isiku tasandil, sest otsuseid teevad – ja loodetavasti jäävad tegema ka tehisaruajastul – ikkagi inimesed.

Kultuur kujundab Eestiga seostuva märgisüsteemi, mis kinnistab meie püsimist rahva ja riigina; ta teeb seda elegantselt, ilma pikkade loengute ja kuivade faktideta. Sest mida rohkem kurdame info ülekülluse ja killustatuse ning valeinfo üle, seda tähtsamaks muutub ehe emotsioon.

Kultuuridiplomaatia pole alati planeeritav ega lõpuni lahtiseletatav, kuid tema õnnestumise kuldse välgatuse tunneme ometigi ära. Kuues linnas – New Yorgis, Pariisis, Brüsselis, Londonis, Berliinis ja Helsingis – on Eestil täiskohaga kultuurinõunik, kuid kultuuridiplomaatia on üha tähtsam osa ka teiste saatkondade tööst.

Diplomaadi jaoks algab kultuuridiplomaatia ammu enne kontserti või näitust kontaktiloomisega, jätkub vaheajal ja lõppu tal polegi, sest võimas elamus võib elada inimeste mälus aastaid. Ja laiemas mõttes on kultuuridiplomaatia meie loojate, festivalikorraldajate ning avalikkuse ühislooming: Eesti kui kultuurmaa mainet kujundavad ka publik, kultuuriajakirjandus ja kasvõi toidukultuur.

Nii äsjane vägev eesti kunsti- ja muusikapidu Dresdenis kui ka Estonia klaveri jõudmine tuhast tõusnud Jumalaema kirikusse Pariisis seadis eestlased Euroopas senisest nähtavamaks.

Kuid ka ühe loetuima briti ajalookirjaniku Simon Sebag Montefiore tulek tänavusele HeadReadile on festivali korraldajate kultuuridiplomaatiline suursaavutus. Maikuine vanalinn ja Kirjanike Maja musta laega saal, kuhu koguneb kirju seltskond kirjandusõpetajatest ja lihtsalt lugemishulludest kuni korüfeedeni välja: kes on seda fluidumit korra kogenud, seda pole tarvis enam veenda, et eestlane on rahumeelne raamatu- ja vaimurahvas.

Ja lõpuks on seegi osake eestlase iseloomust ja temperamendist, et Arvo Pärdi keskuse juures seisab silt, mis palub lasta mustikatel rahus kasvada...

Me tuntuim looja on maestro Arvo Pärt. Just miljon eestlast on need õnnelikud, kes elavad samal maal ühe tänapäeva mängituima heliloojaga ja võivad teda Lohusalu mändide all jalutades juhuslikult kohata (mis minuga paari nädala eest ka tõepoolest juhtus).

Loomulikult ei püüa me end loojaga samastada. Ometi on Arvo Pärdi loomingulise kriisi, vahepealse vaikimise ja Eestist lahkumise lugu ühtlasi ka tundliku ning sügavalt religioosse loomeinimese lugu diktatuurirežiimis, mis nii saab paratamatult osaks meie ühisest loost. Ja lõpuks on seegi osake eestlase iseloomust ja temperamendist, et Arvo Pärdi keskuse juures seisab silt, mis palub lasta mustikatel rahus kasvada...

Aga millist lugu me endast ja oma ajaloost üldse rääkima peaksime? Oleme vana rahvas rikka rahvaluulepärandiga, ent napivõitu kirjapandud kultuurilooga – kas peaksime seetõttu oma kultuursust pidevalt üle rõhutama?

Minu meelest on eesti kultuuri ja hariduse uhkus selles, et me rahvuslik kool ja pea sajaprotsendiline kirjaoskus tekkis oluliselt varem kui riiklik iseseisvus ning on vanem kui mitmetel mõjukatel suurriikidel. Eestis pole haridus mitte kunagi olnud eliidi asi, mis kättesaadav ainult valitutele, pole seda ka praegu.

Ja võib õigusega väita, et Eesti ei ole sõjapealike või ärimeeste, vaid õpetajate loodud riik: paljud riigi sünni juures seisnud isikud olid ühel või teisel moel seotud haridusega.

Eestil on häid naabreid ja sõpru, kes mõistavad meid poolelt sõnalt. Kuid mu meelest mõtleme liiga vähe sellele, kuidas oma lugu edasi anda ka geograafiliselt ja kultuuriliselt kaugetele rahvastele, kes ei tea Eestist just palju ja vahel ei tahagi teada. Või on me lähiajaloo põhjal kujundanud meist arvamuse, millest Eesti on ammu üle ja välja kasvanud.

Tee minu hingest «teise» hinge läheb sageli läbi äratundmise, et meil on midagi ühist. Just sellise sõnumi andis näiteks mõne aasta eest toimunud Konrad Mägi näitus Rooma moodsa kunsti muuseumis: Eesti kunst kujunes sünkroonis muu Euroopaga, ka eestlased olid Euroopa suurte kunstivoolude loomulik osa, mitte passiivsed kõrvaltvaatajad või hilisemad matkijad.

Omal moel põhines äratundmisel ka Anna Hintsi «Savvusanna sõsarate» rahvusvaheline triumf: esitletu oli küll ürgselt ehe «Eesti asi», ometi jõudis selle inimlik sõnum otse hingeliini pidi väga erineva publikuni. Ja meil on salarelv ka: iidne eesti regilaul võimaldab võtta kuulaja sõbralikult talle tundmatu kultuurinähtuse sisse kaasa ning lasta tal lauleldamisest otse osa saada. Mari Kalkun, Ants Johanson ja mõni teinegi teavad, kuidas seda teha.

Kultuuridiplomaatia pole ega saagi olla lõpuni avalik, nii nagu pole seda ka «päris» diplomaatia. Kuid ta ei saa olla võlts ega kasutada oma eesmärkide saavutamiseks teise kultuuri tühistamist või naeruvääristamist, mida viimasel ajal üha tihemini kohtame propagandarindel. Kultuuridiplomaatia ise kaklusi ei algata, kuid peab suutma tülinorija argumenteeritult ja ilma sõimlemata paika panna.

Uinutav nurrumine, et oleme väiksed ja väetid, aga see-eest kultuursed ja looduslähedased, ei tee Eestit ei kultuursemaks ega turvalisemaks.

Otse me silme all toimub kirglike loomeinimeste vedamisel vägev ukraina kultuuri renessanss. Praegu on paratamatu, et ukrainlased räägivad oma kultuurieliidi süstemaatilisest hävitamisest Vene võimude poolt. Ometigi ei saa kultuuridiplomaatia keskenduda selle süüdistamisele, kes sulle on haiget teinud: siis laulad lõpuks ikkagi tema, mitte enda laulu.

Nii aimub ka ukrainlaste sõnadest uhket teadmist, et ollakse üks suurimaid riike ning vanimaid kultuure nii Ida-Euroopas kui ka slaavi ruumis ning valmistutakse endale väärilist kohta sisse võtma.

Näiteks kirjandusteadlane Jaroslava Striha ütleb essees «Ukraina kultuuri ebatõenäoline edulugu» oma rahva kirjanduse kohta nii: «Tegemist on tänuväärse jalutuskäiguga ühes vähetuntud kirjandusmetsas, kus lugeja võib leida põnevaid avastusi, mis on seejuures kultuuri tänase zeitgeist’iga igati kooskõlas.» (Lvivi kirjastuse Virmenska 35 välja antud kogumikust «Ukraine! Unmuted»; tõlkinud Margus Lattik).

Kultuuridiplomaatiat nimetatakse ka pehmeks jõuks ja küsitakse, kas pehme jõud saab asendada kõva?

Kahjuks ei. Praegugi hukkub sõjas iga päev andekaid loojaid ning igaveseks kaob see kaunis, mis neil olnuks maailmale pakkuda. Meenutagem ka me endi ajalugu: hindame kõrgelt pagulaskirjanike loomingut, kuid eesti kultuurikeha brutaalne kaheks raiumine pooleks sajandiks on siiski tänini korvamatu kaotus.

Meil oli toona mõnevõrra pehmet jõudu, kuid polnud piisavalt tugevaid liitlasi ega kõva jõudu. Uinutav nurrumine, et oleme väiksed ja väetid, aga see-eest kultuursed ja looduslähedased, ei tee Eestit ei kultuursemaks ega turvalisemaks. See nõrgestab, aga nõrga rahva kultuuridiplomaatia vajub paratamatult kiiva.

Kultuur ei tähenda väike ja väeti olemist – vastupidi, suitsusaunaga maailma vallutanud Anna Hints ja kõrges eas Arvo Pärt on kõike muud kui väikesed ja väetid.

Vahel mainitakse kõhedusega, et Eesti tulevik näib arenevat üha enam Iisraeli või Lõuna-Korea sarnaseks.

Sellesse võrdlusesse siin pikemalt süvenemata tuleb nõustuda, et need ei ole just rahulikud paigad: seal on keskmisest rohkem pingeid nii riigi sees kui naabritega, tehakse vigu ja vaieldakse. Samas, tegu on söakate riikidega, kelle vastu tuntakse huvi, kes on maailmas hinnatud partnerid ning kelle otsusega – riigina püsima jääda – arvestatakse.

Ja nad on näide sellest, et kaitsetahe ei välista maailmatasemel kultuuri: Iisraelist tuleb tipptasemel filme ja kirjandust ning meiegi teatrid on sealt pärit näidendeid lavastanud, Lõuna-Korea noppis mullu oma esimese kirjanduse-Nobeli.

Kultuuridiplomaatia – nii nagu kultuur isegi – ei armasta piire. Maailma silmis kujundavad Eesti lugu nii Sander Marani välisfestivalidel loorbereid lõiganud «Mootorsaed laulsid», mis end kodulehel tituleerib häbituks action-õudus-muusikal-komöödiaks, kui ka Tommy Cashi «Caffe Macchiato».

Küpse kultuuri tunnus ongi, et ta ei ole ühetasandiline ja sallib põnevaid äärenähtusi, irooniat ning sarkasmi. Mitmed me kultuuriskeene värvikad ja võluvad nähtused – olgu siis rannarootsi kihistused saartel või Peipsiveere vanausulised ja Voronja galerii – on juurtpidi pärit Eesti etnilisest mitmekesisusest ja see on suur rikkus.

Riigis, kus võim ja vaim teineteist liiga tihedalt embavad, jäävad lõpuks mõlemad kiduma. Ometi eeldab kultuuridiplomaatia teatud vastastikust mõistmist loomeinimeste ja diplomaatide ning üldisemalt riigivõimu vahel.

Välisministeerium annab iga aasta lõpus välja kultuuripreemia Eestit maailmas edukalt tutvustanud loojale ning üks laureaat ütles kord omavahelises vestluses: «On suur vedamine elada riigis, mille võimudelt sul pole piinlik sellist preemiat vastu võtta.» Kui nii, siis on ju tegelikult päris hästi.