Erkki Koort ⟩ Veidrus, vajadus või süvariik meie tänavatel?

Tallinnas Kristiine ristmikul liiklejaid piidlev kiirus- ja foorikaamera. ah/Foto ANDRES HAABU/POSTIMEES Foto: Andres Haabu

Viimasel ajal on kütnud palju kirgi numbrituvastuskaameratega seonduv. Hirme ei tohi alahinnata, aga pole ka mõtet eeldada, et kriminaalpolitseinikud luubiga ringi käivad, kirjutab Postimehe ja Sisekaitseakadeemia julgeolekuekspert Erkki Koort.

Kas olete vaadanud viimasel ajal filme, kus politsei või eriteenistus jälitab kurjategijat kaamerapiltidest infot kogudes? Kas olete märganud, et kaamerate ette ei jää ainult kurjategijate autod või näod? Alati on kaamerate vaateväljas kõva sebimine ning tavaliselt suurendatakse viimaks kinolinale just kurjategija nägu. Tõsi, filmides on taustal statistid, kes on ise filmi kippunud, ja neid privaatsuse riive ei puuduta.

Päriselus käib kõik tegelikult samamoodi. Enamik neist, kes jäävad kaameratesse, on asjassepuutumatud inimesed ja sõidukid. See on paratamatus, sest vastasel juhul on avalikust ruumist päti püüdmist ette kujutada üpris raske. Samuti jäävad asjassepuutumatud inimesed igapäevaselt politsei sõiduki- ja vormikaameratesse. Need ka salvestavad.