/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/28/16875946t1hcb72.jpg)
- EMOde ülekoormus on probleemiks vaid kahes suuremas Eesti linnas.
- Me ei saa eeldada, et patsiendid ise suudavad hinnata, kas nende terviserike on piisavalt tõsine.
- Postimees soovitab esialgu seda teed, et palgata kolme suuremasse haiglasse juurde triaažiõdesid.
Sotsiaalminister Karmen Joller (RE) on käinud välja idee, et Eesti haiglate erakorralise meditsiini osakonnad (EMO) võiksid inimese tagasi saata, kui teda pole toonud kiirabi või kui tal pole ette näidata perearsti saatekirja. Tema sõnul see Skandinaavia maades juba aastakümneid nõnda toimib. Nii saaks vähendada EMOde koormust, samal ajal tuleks aga tugevdada perearstide tasandit, võttes juurde pereõdesid ja suurematesse keskustesse ka üldarste.
Enne, kui selle ideega edasi läheme, soovitab Postimees arvutada pereõdede ja üldarstide palkamisega kaasnevat kulu meditsiinieelarvele ning küsida, kas oleme ühiskonnana valmis seda maksma.
Lisaks, asja lähemalt vaadates näeme, et EMOde ülekoormus on probleem vaid kahes Eesti suuremas linnas ning sealses kolmes haiglas: Tallinnas PERHis ja Ida-Tallinna keskhaiglas ning Tartus ülikooli kliinikumis. Muudes Eesti maakonnakeskustes pole probleem nõnda terav.
Arusaadav, et EMOd on mõeldud nende patsientide aitamiseks, keda on tabanud suurem terviserike või kelle elu on ohus, kes on saanud infarkti või tellingult luud katki kukkunud. EMOd päästavad elusid, mitte ei tegele plaanilise raviga.
Ent miks lähevad suurlinnade inimesed EMOsse? Ilmselt seetõttu, et nad ei saa perearsti kätte. Enamik neist ei ole simulandid, neil on ikkagi mingisugune häda, millele otsitakse leevendust. Me ei saa eeldada, et patsiendid ise suudavad hinnata, kas nende terviserike on piisavalt tõsine, et õigustada EMO tülitamist, või mitte, aga selleks ongi osakondades triaaž. See on haigete sorteerimine abivajaduse pakilisuse järgi vastavalt patsiendi seisundile ning võimalikule ohule tema elule ja tervisele.
Pigem sattugu kümme nohust inimest EMOsse, kui et tõsise terviserikkega inimene ei saa arstiabi või sureb koguni ära.
Võib-olla oleks õige lähtuda ikkagi sellest, et pigem sattugu kümme nohust inimest EMOsse, kui et tõsise terviserikkega inimene ei saa arstiabi (sest perearst nädalavahetusel ja öösiti puhkab) või sureb koguni, sest tuli haiglasse ise ja saadetakse seepärast Jolleri käsulaudadele tuginedes tagasi. EMO triaažispetsialistid suudavad kiiresti sikud lammastest eraldada. Muidugi, kerge hädaga inimestel tulebki oodata kuus, seitse või kümme tundi, midagi pole teha, sellega tuleb neil arvestada ja mitte nuriseda.
Niisiis, tegemist ei ole lahendusega, mis kaotab kõik Eesti tervishoiusüsteemi hädad, kuid Postimees soovitab esialgu minna seda teed, et palgata kolme Eesti suuremasse haiglasse juurde triaažiõdesid ja neid õdesid, kes tegeleksid mõne aja pärast kergemate hädadega EMOsse tulnutega. Selliseid õdesid oleks vaja ehk kolm-neli iga haigla kohta kolmest suurhaiglast, mis oleks ikkagi väiksem kulu võrreldes sadade pereõdede palkamisega.
Omaette küsimus on, miks perearstide süsteem ei tööta üle Eesti ühtlaselt hästi. Üksnes lisaraha valamisega süsteemi me seda kvalitatiivselt ei paranda. Aga see on juba teine jutt.