GERDA ÕUNAPUU ⟩ Kui riik vaikib, tuleb surm aknast

Kas elu hoidmine tähendab iga hinna eest bioloogilise eksistentsi pikendamist, isegi siis, kui säärane pikendamine toimuks lakkamatute valude, liikumisvõimetuse ja abituse arvelt, ning mis peamine, vastu inimese tahtmist? Foto: Shutterstock

6. mail mõistis riigikohus Paul Tammerti enesetapu abistamises õigeks. See on märgiline otsus, sest otsuse valguses on taas esile kerkinud ühiskondlikult terav teema – eutanaasia ja abistatud enesetapu pakkumine, kirjutab Tartu Ülikooli tudeng ja Reforminoorte liige Gerda Õunapuu.

Tammert mõisteti õigeks, sest praegu pole seaduses vabasurma minek kuidagi reguleeritud. Seaduse silmis on tegemist metsiku läänega, kus reeglid puuduvad ning igaüks võib surmateenust pakkuda. Seega pole enam küsimus selles, kas me peaksime sellest rääkima, vaid kuidas me selle seadustame.

Selguse huvides tuleks kõigepealt mõista, mida eutanaasia tähendab. Eristatakse aktiivset ja passiivset eutanaasiat ning abistatud enesetappu. Aktiivse eutanaasia all mõistetakse seda, kui inimese elu lõpetab teine inimene, näiteks kui arst süstib patsiendile surmava annuse ravimit. Passiivne eutanaasia tähendab aga seda, et elu kunstlik pikendamine lõpetatakse, näiteks lülitatakse välja hingamisaparaat. Abistatud enesetapp aga seda, et inimene lõpetab oma elu ise, kuid saab selleks kõrvalist abi, näiteks annab arst patsiendile surmavas koguses medikamenti, mille patsient süstib endasse ise. Nii riigikohtu lahendis kui ka selles arutelus on fookus eelkõige abistatud enesetapul.