Kaspar Näf ⟩ Milliseks muutub kirikuriik Leo XIV juhtimise all?

Paavst Leo XIV. Foto: Maria Grazia Picciarella

Uueks paavstiks saanud Leo XIV-lt on ikka oodata samasugust poliitikat nagu Fernando Filonilt, kes ei osutunud valituks. Ajaloole ja kirikuõigusele baseeruvas analüüsis saab rohkem selgust, mis võib kaasa aidata ka Eesti poliitika kujundamisele, kirjutab Šveitsi ajaloolane Kaspar Näf.

Mai alguses ennustasin neil veergudel, et kardinal-piiskop Fernando Filoni saab uueks paavstiks. Teadaolevalt panin mööda, kuigi isegi just pärast seda, kui olin oma vale-ennatliku loo toimetusele ära saatnud, kirjutati ka Itaalia lehtedes, et Filoni nimi olevat hakanud Vatikani müüridest väljapoole ringlema. Siiski ei olnud mu möödapanek nii kardinaalne. Minu lähtekoht ja esimene punkt oli see, et konklaavis valitakse paavst seekord Itaaliast. See on vist ainukene fakt, mis ei läinud täide, näidates, et itaallaste sõna Vatikanis ei pea enam kuulda võtma, või Filoni on ise paavstiks saamisest ära öelnud. Ent teised ennustused, et paavst valitakse Rooma kuuria kardinalide ringist ja keegi Bologna peapiiskop, Jeruusalemma patriarh või hoopis piiskop Aafrikast või Aasiast ei tule kõne alla, vastas tõele.

Lisaks sellele osutus õigeks, et paavstiks sai üks kardinal-piiskoppidest alla 80-aastaste isikute hulgast (Pietro Parolin, Fernando Filoni, Luis Antonio Tagle ja Louis Raphaël Sako ja tollal veel Robert Prevost). Kõik teised nimed võidi juba algusest peale kõrvale jätta. See rusikareegel, et ükskord valitakse piiskop perifeeriast ja teine kord keegi Rooma kuuriast, on pidanud paika. Kuigi: vist taheti ikkagi kedagi, kes on piiskopkonda juhtinud. Filoni ja Parolin – kaks itaallast – seda ei ole.