Ants Sild ⟩ Erakonnad on lasknud iibe teemal vaikselt laualt maha libiseda

Lapsed. Pilt on illustratiivne. Foto: Elmo Riig

«Iive! Iive! Iive!» Sellise pealkirjaga lugu oli ajalehes EDASI 1964. aasta kevadel trükki minemas. Ajakirjanduse eriala tudengina puutusin terminiga esimest korda kokku, mistõttu hoolitsesin vaid, et trükiveakurat ei lipsaks värskesse lehenumbrisse, kirjutab endine õpetaja ja ajakirjanik Ants Sild.

Iibe eksistentsiaalne sisu ja tähendus minuni toona ei jõudnud. Ja hea ka, sest mõne ilmunud loo järel saabus partei keskkomiteest telefoni teel korraldus entusiastlik teemakäsitlus ajalehes lõpetada, sest eestlaste rahvaarvu ja edasikestmisega polevat midagi lahti.

Paarkümmend aastat hiljem kirjutasin, töötades ajakirjas Kultuur ja Elu, pikema loo Võru noormehest Heino Kartsepast, lasterikka pere noorimast, kolmeteistkümnendast lapsest, kes oli tulnud ehitusala kutsevõistlusel esimesele kohale. Kartseppade pere lapsed olid kõik toimetulijad ja täiendasid igaüks erineval moel Eesti töölisväge. Heino aga paistis veel silma sellegi poolest, et tal oli kunstiannet, mida käis edasi arendamas Tartus, õhtustel kunstikursustel. Portreteerimiseks igati sobiv kandidaat. Meenub, et loo ajakirjas ilmumise järel külastas mind üks hallis ülikonnas ja vesiste silmadega «lugeja», kes nõudis andmeid Eesti lasterikaste perede kohta, väites nende vastu erilist huvi tundvat. Mul ei olnud talle andmeid anda...