:format(webp)/nginx/o/2023/12/04/15761774t1h90b7.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/09/30/16388307t1hed08.jpg)
Sellest, et erakonnad võivad oma endisi parteikaaslasi aidata hea töökoha leidmisel, liiguvad lausa legendid. Sellest aga, et erakondlik kuuluvus pärast poliitilise karjääri lõpetamist võib olla suur takistus tööturul, endised poliitikud pigem eelistavad vaikida, kirjutab kolumnist Viktoria Ladõnskaja-Kubits (Isamaa).
Jah, meil on politiseeritud ühiskond. Poliitikutest on ammu enne TikToki tulekut saanud kodanike meelelahutuse osa, sest neid tuntakse, neil on alati midagi öelda, nad eksponeerivad oma eraelu ja nad on siitsamast koduhoovist. Väikese ühiskonna eripära eeldab tõsielusarja formaati isegi ilma telekata. Täitsa tavapärane uudis, kui keegi järjekordne tipptegija, laulja, sportlane, ajakirjanik, majandusanalüütik annab teada, et liitub mingi erakonnaga – poliitika on valdkondadeülene. See ei ole isegi enam üllatus. Te aimate, mis poliitilised vaated võiksid olla teie naabritel, ning isegi EFTA galal visatakse raudkindlalt paar nalja poliitikute üle, sest nad on iga vestluse icebraking-osa. Neid teemasid ongi meil kaks: ilm ja poliitika. Järsult sellise hoiakuga ühiskonnas, kus kõik on ehk natukene ka poliitika, proovime teha nägu, et vorm (ametlik kuuluvus erakonnale) on olulisem kui sisu (äriregistris mainimist pole, aga vaated on kindlad). Ja see on teema, mis pigistab poliitikast lahkujaid.