JUHTKIRI ⟩ Hullus tuleb peatada

Päeva karikatuur. Illustratsioon: Urmas Nemvalts

• Putin ei võta rahuplaane tõsiselt.
• Trumpi edasine abi Ukrainale pole kindel.
• Agressorit ohjeldab üksnes jõud.

Venemaa massiivne õhurünnak Ukraina tsiviilisikute pihta näitab taas, et Moskva ei võta mingeid rahuplaane tõsiselt. Surve Venemaale peab seega jätkuma.

Ööl vastu 25. maid korraldas Venemaa ajaloo suurima droonirünnaku, kasutades üle 300 drooni ja lastes Ukraina pihta ka 70 ballistilist raketti. Vene õhulöögid tabasid umbes 30 Ukraina linna, kaasa arvatud pealinna Kiievit, tappes vähemalt 13 inimest.

Miks peaks keegi nüüd uskuma, et Venemaa soovib rahu? Märke Venemaa tõrksusest mõelda rahule oli õhus juba varemgi, kui pidada silmas kasvõi seda, kuidas Istanbuli rahukõnelustele ei tulnud Vene režiimi juht Vladimir Putin. Küll aga oli Istanbulis kohal Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi.

Rahukõneluste etendamine pole tõsiseltvõetav tee rahuni. Välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov võrdles ERRis Vene rünnakut natside pommirünnakuga Londonile Teises maailmasõjas, mil natsid lootsid kustutada brittide lootust. See ei õnnestunud, nagu ei õnnestunud ka lääneliitlastel pisendada omapoolse pommikampaaniaga sakslaste võitlustahet. Sakslaste võitlustahe lõppes alles siis, kui riik oli okupeeritud.

Nüüd jääbki küsida, kas Venemaa kavatseb Ukraina kiirelt okupeerida ja kuidas. Ehk kas massiivne pommikampaania oli Vene pealetungi algus? Putin on teatanud, et Venemaal on plaan Ukraina vallutamiseks. Kuid näiteks on Rahvusvaheline Sõjauuringute Instituut (ISW) hinnanud veebruaris, et senise tempoga õnnestuks Venemaal vallutada okupeerimata Ukraina territoorium 83 aastaga… Järelikult on Moskval vaja mingisugust kiiret läbimurret.

Igal juhul peab Euroopa arvestama, et juunis lõpeb Joe Bideni administratsiooni abi Ukrainale ja pole kindel, nagu Trumpi administratsioon seda jätkaks. Eks sellega arvesta ka Moskva, näidates praegu maailmale, et ta ei kavatse Ukrainast taganeda.

USA president Donald Trump, kes oli enne Vene pommirünnakut rahul Ukraina ja Vene vangide vahetusega, oli pärast pommirünnakut väga vihane, nimetades Putinit «hulluks». Seda võib pidada ka Trumpi seni suurimaks kriitikaks Putini suhtes.

Kas sellega on saabunud moment, millega end diilimeistriks pidav Trump mõistab, et Putiniga ei saa diile teha? Et head isiklikud suhted ei pruugi tähendada veel läbimurret diplomaatias ja sõjas.

Igal juhul peab Euroopa arvestama, et juunis lõpeb Joe Bideni administratsiooni abi Ukrainale ja pole kindel, nagu Trumpi administratsioon seda jätkaks. Eks sellega arvesta ka Moskva, näidates praegu maailmale, et ta ei kavatse Ukrainast taganeda. Oleme korduvalt kirjutanud, et Euroopa peab olema valmis Ukrainat senisest rohkem abistama – viimane Venemaa rünnak vaid kinnitab selle väite õigsust.

Venemaa on agressor, keda ohjeldab üksnes jõud. Kui Saksamaa kantslerit Adolf Hitlerit oleks omal ajal ohjeldatud, oleks Teine maailmasõda ja miljonite inimelude kaotus ära jäänud. Donald Trump on öelnud, et soovib verevalamise lõpetamist Ukrainas – nüüd on aeg tegudeks. Seda ei saavuta vaid jutuga.