:format(webp)/nginx/o/2024/12/18/16551893t1h06f7.jpg)
/nginx/o/2025/05/30/16878854t1h4c85.jpg)
- Demokraatliku riigi juhid ei saa käituda altruistlikult, sest neil ei ole selleks mandaati.
- Pärast Teist maailmasõda on USA avalik arvamus ühest servast teise pendeldanud.
- Meil ei tasu eriti loota ameeriklaste kaastundele, ja asi ei ole üldsegi Donald Trumpis.
Egoism ei ole tingimata halb. Küsimus on selles, missugune see egoism on, kirjutab ajaloolane ja Postimehe arvamustoimetaja Ago Raudsepp.
Donald Trumpi versioon 2.0 on ilmselgelt midagi, mida ainult vähesed oskasid oodata. Alates selle aasta jaanuarist on kõik Ameerika liitlased saanud šokiteraapiat tunda ja mõned neist korduvalt. Kuhu kadusid ühised väärtused ja kõik muu, millest me oleme nii palju rääkinud?
/nginx/o/2022/06/20/14643381t1he285.jpg)
Aga teisest küljest võttes ei peaks me olema sedavõrd üllatunud. Trumpi America first (Ameerika kõigepealt) ei ole tema väljamõeldis.
1916. aastal tegi Woodrow Wilson Demokraatliku Partei presidendikandidaadina kampaaniat sama loosungi all ning valiti napilt teiseks ametiajaks tagasi. Wilson lubas ameeriklastele, et hoiab nad sõjast eemal, kuid pool aastat hiljem astus Ameerika ikkagi tema juhtimisel Esimesse maailmasõtta. Mis juhtus? Avalik arvamus oli vahepeal toimunud sündmuste mõjul muutunud.
Maailmasõdade vahel kuulus ameeriklaste poolehoid jälle pigem America first’ile, kuni saabus 7. detsember 1941. Jaapanlased pommitasid Pearl Harborit ja Ameerika avalik arvamus muutus jälle. Pärast Teist maailmasõda ongi USA avalik arvamus ühest servast teise pendeldanud.
Ameeriklaste egoism
Juulis 1950 saatis demokraadist president Harry Truman USA väed Koreasse ja 66 protsenti ameeriklastest kiitis selle heaks. Kolm kuud hiljem sekkus sõtta Hiina ja ameeriklaste toetus kukkus alla 50 protsendi. Miks? Sest lootus kiirele võidule kadus.
1965. aastal arvas 60 protsenti ameeriklastest, et Vietnamisse vägede saatmine oli õige samm, aga juba 1971. aastal pidas 60 protsenti seda veaks. Millest selline meelemuutus? Sest vahepeal oli hukkunud ligi 55 000 ameeriklast.
11. septembril 2001 rammisid terroristid reisilennukitega New Yorgi pilvelõhkujaid ja sama aasta oktoobris saatis president George W. Bush USA väed Afganistani. 88 protsenti ameeriklastest kiitis tema otsuse heaks.
/nginx/o/2009/03/10/146573t1hb99c.jpg)
Kuid edasi juhtus sama, mis Koreas ja Vietnamis, kuigi tunduvalt aeglasemas tempos, sest ameeriklaste kaotused olid 20 korda väiksemad. Kui Afganistani sõda oli 10 aastat kestnud, arvas 58 protsenti ameeriklastest, et see oli õige otsus, aga kui sõda oli juba 20 aastat kestnud, siis leidus selliseid alla poole.
2014. aastal ütles president Barack Obama, et ameeriklaste ülesanne ei ole teha Afganistanist «täiuslikku kohta» ja viis suurema osa USA vägedest minema. Pärast Obamat tuli Trump, kes leppis Talibaniga kokku, et USA viib Afganistanist üldse kõik väed välja. Ja siis tuli Joe Biden, kes viis selle kokkuleppe 2021. aasta augustis ellu. Ameerika presidendid tegid seda, mida ameeriklased tahtsid.
Egoism ei ole tingimata halb. Me ei oleks inimsoona ega rahvastena ega lõpuks ka üksikisikutena siin planeedil ellu jäänud kui me ei oleks egoistid.
Ja teisiti ei saagi see olla. Demokraatliku riigi juhid ei saa käituda altruistlikult, sest neil ei ole selleks mandaati. Üksikisik võib anda oma elu teise inimese päästmiseks, diktaator võib ohverdada oma rahva, aga demokraatliku riigi juht peab alati lähtuma oma valijate huvidest ehk teiste sõnadega – olema egoist.
Egoism ei ole tingimata halb. Me ei oleks inimsoona ega rahvastena ega lõpuks ka üksikisikutena siin planeedil ellu jäänud kui me ei oleks egoistid. Ja ilmselgelt on kodanike egoism see, mis takistab demokraatlikel riikidel sõdu pidada.
See tähendab, et ameeriklaste edasi-tagasi pendeldav avalik arvamus ei kõigu mitte niivõrd altruismi ja egoismi, väärtuste ja reaalpoliitika, vaid pigem eri tüüpi egoismi: ratsionaalse ja emotsionaalse, ettenägeliku ja lühinägeliku vahel. Sama võib öelda ka eestlaste kohta.
Eestlaste egoism
Septembris 1919, kui Vabadussõda oli peaaegu aasta aega kestnud, soovis eesti rahva enamus sõja lõpetamist. Vaidlus käis üksnes selle üle, kas rahu tuleks sõlmida kohe või peaks arvestama ka liitlaste ja teiste Balti riikide seisukohtadega.
Varem Eestit sõjast väljaastumise korral sanktsioonide ja majandusblokaadiga ähvardanud brittidelt ja prantslastelt saadi kinnitus, et rahu üle otsustamine on Eesti enda asi, kuid Läti ja Leeduga ei õnnestunud ühist keelt leida.
Novembris 1919 otsustas Jaan Tõnissoni valitsus, et Eesti hakkab üksinda Nõukogude Venemaaga rahuläbirääkimisi pidama, ning veebruaris 1920 kirjutatigi Tartus rahuleping alla.
/nginx/o/2023/12/22/15795824t1h4a7f.jpg)
Lätis peeti seda meeles, ja kui 1939. aasta septembris Eesti välisminister Karl Selter jälle esimesena Moskvasse läks ja baasidelepinguga tagasi tuli, siis rääkis Läti USA saadik ameeriklastele, et eestlased tegid sama, mis 1920. aastal, kui said esimesena alla kirjutades sovettidelt paremad tingimused.
Saadik ei heitnud seda Eestile ette, vaid ütles: «Kes ees, see mees.» Praegu kõlab see mingi jõhkra musta huumorina, kuid siis oli see tunnustus eestlaste egoismile.
Oktoobris 1919 olid lätlased suures hädas ja palusid appi kahte soomusrongi. Need pandigi viivitamatult teele, kuid ühtlasi nõudis Eesti valitsus Lätilt kokkuleppe sõlmimist. Kõlab tuttavalt?
Lätlased olid eestlaste egoismiga harjunud. Vabadussõja ajal aitas Eesti halvemas olukorras naabrit, kuid ei teinud seda tasuta. Oktoobris 1919 olid lätlased suures hädas ja palusid appi kahte soomusrongi. Need pandigi viivitamatult teele, kuid ühtlasi nõudis Eesti valitsus Lätilt kokkuleppe sõlmimist. Kõlab tuttavalt?
Kokkuleppe kohaselt pidi Läti hüvitama kõik abistamisega seotud kulud, sealhulgas Põhja-Lätis tegutseva 3. Eesti diviisi palgad ning loobuma Valgast ja teistest vaidlusalustest piirialadest. Lätlased avaldasid sõjalise abi eest tänu ja olid nõus rahaliste kohustustega, kuid mitte territoriaalsete nõudmistega. Vastuseks kutsus ülemjuhataja Johan Laidoner soomusrongid tagasi.
/nginx/o/2022/04/27/14512943t1h8892.jpg)
Märtsis 1920 olid Eesti ja Läti peaaegu Valga pärast sõtta minemas. Tänu brittide vahendustegevusele leiti tülile siiski rahumeelne lahendus.
Suvel 1921, kui sai teatavaks Konstantin Pätsi valitsuse kava sõlmida Lätiga sõjaline liiduleping, nimetas Jaan Tõnisson seda «andestamata rumaluseks». Tõnissoni arvates oli Eesti asend Nõukogude Venemaa suhtes soodsam ja Eesti oli ka sõjaliselt tugevam – mistõttu ei peaks Eesti astuma liitu «nõrgema üleaedsega».
Novembris 1923 Eesti-Läti kaitseliidu leping siiski sõlmiti. Kuid seda ei tehtud mitte selleks, et koos Lätiga idanaabriga sõdima hakata, vaid selleks, et suurematele riikidele eeskuju näidata.
Jaan Tõnissoni arvates oli Eesti asend Nõukogude Venemaa suhtes soodsam ja Eesti oli ka sõjaliselt tugevam – mistõttu ei peaks Eesti astuma liitu «nõrgema üleaedsega».
Lepingust pidi saama tuum, millest kasvab välja suurem liit. Paraku seda ei juhtunud. Ja kuna seda ei juhtunud, siis hakati Eestis liidulepingut Lätiga koormaks pidama.
1937. aastal kirjutas Jaan Tõnissoni poeg Ilmar Tõnisson Eesti välispoliitikat analüüsides, et igal rahvusel peab olema teataval määral «püha egoismi», kuid Eesti on käitunud nagu majaperemees, kes ehitab oma maja seina kokku «tuleohus oleva ehitisega».
Lollid ameeriklased?
Riikidena on Eesti ja USA peaaegu võrreldamatud, kuid eestlaste ja ameeriklaste suhtumisest vaatab siiski vastu sarnane joon. Ühes servas on endasse tõmbumine ja oma geograafiliste eeliste varju pugemine, teises servas teistega koos tegutsemine ja oma geograafiliste eeliste varjust välja astumine. Isolatsionism ja sekkumispoliitika, ütlete? Aga võib-olla hoopis lühinägelik ja ettenägelik egoism?
Esimese näiteks võib tuua Donald Trumpi, kellele meeldib rääkida «ilusast ookeanist», ja mõlemad Tõnissonid, kes pidasid Eesti asendit paremaks kui oli lõunanaabritel – mis oli Esimese maailmasõja kogemust arvestades ka põhjendatud.
Teise näiteks sobib George W. Bush, kes pärast 11. septembrit 2001 teatas, et see ei ole ainult Ameerika sõda ja kutsus kõiki rahvaid Ameerika võitlusega ühinema. Ja muidugi sobib siia iseseisvuse taastanud Eesti, kes 2002. aastal Ameerika võitlusega ühineski.
/nginx/o/2024/07/26/16245033t1h2d4f.jpg)
Mitmekordne välis- ja kaitseminister, praegune Eesti alaline esindaja NATO juures Jüri Luik on meenutanud, et Eesti tee alliansi liikmeks kestis 10 aastat. See tähendab, et 1994. aastal alustati millegagi, mille kohta paljud ütlesid, et see on võimatu.
See ei olnud teisiti ka 1923. aastal kui Eesti-Läti lepinguga loodeti panna alus millelegi suuremale. Alles aasta varem oli Poolast Soomeni ulatuv liit kolinal kokku kukkunud. Kõigil Eesti juhtidel olid omad unistused: Jaan Tõnisson unistas liidust Skandinaaviamaadega, Konstantin Päts liidust Soomega ning Johan Laidoner liidust Poola ja Soomega.
Eestlased ei käitunud teistmoodi kui ameeriklased, kuid väikeriigi juhtidena olid nende võimalused tunduvalt piiratumad.
Siinkohal tuleb rõhutada, et on täiesti ekslik süüdistada sõjaeelse Eesti juhte mingisuguses erilises autarkias või arvata, et selle põhjuseks oli demokraatia puudumine. Eesti juhid olid egoistid nagu kõik teisedki ja proovisid leida oma riigile parimat lahendust. Kui üks ei toiminud, siis prooviti teist. Eestlased ei käitunud teistmoodi kui ameeriklased, kuid väikeriigi juhtidena olid nende võimalused tunduvalt piiratumad.
Samuti on imelik kuulata, kui eestlased parastavad, et lollid ameeriklased läksid Afganistani ja Iraaki demokraatiat viima. Sama hingetõmbega võiks siis parastada, et lollid ameeriklased võtsid Balti riigid NATOsse. Ega ei olekski võtnud kui Bushi asemel oleks olnud Trump ja mulle tundub, et seda ei oleks teinud ka Obama ega Biden.
:format(webp)/nginx/o/2025/05/26/16871864t1hf637.png)
Kurikuulsal Trumpi ja Zelenskõi Ovaalkabineti kohtumisel võisime kõik vaadata, kuidas Trump ajakirjaniku küsimuse peale nägusid teeb.
«Ma olen väga pühendunud Poolale… Poola asub karmis kandis, nagu te teate.» «Aga Balti riigid?» küsib ajakirjanik. «Aa… Balti riigid? Ee…» president pöörab pilgu maha ja tema näole ilmub irooniline muie: «Balti riikides on palju… See on ka karm kant, aga me oleme pühendunud.»
Palju mida? Või hoopis keda?
/nginx/o/2025/02/12/16651129t1h26b2.jpg)
Jüri Luik on meenutanud, et Balti riikide NATOsse võtmise vastu oli kolm argumenti, mis paljudele tundusid ületamatud: «Esiteks muidugi Venemaa lähedus ja tunne, et Balti riigid on Moskva jaoks eristaatuses kui endised liiduvabariigid. Teiseks: Balti riike on väga raske kaitsta, neil pole kaitsesügavust. Ja lõpuks: Eestis ja Lätis on suur vene vähemus.»
See ei olnud Bushi altruism, mis meid NATOsse aitas, vaid veendumus, et koos liitlastega Afganistani ja Iraaki tungimine ning NATOsse uute liikmete võtmine läheb Ameerikale kokkuvõttes odavamaks. Samuti ei saatnud riigikogu Eesti kaitseväelasi Afganistani ja Iraaki mitte selleks, et teha neist «täiuslik koht», vaid selleks, et Ühendriikidest ja Eestist saaksid liitlased.
Ühendriikidest ja Eestist saidki liitlased, nagu ka Eestist ja Lätist. NATO, millega Eesti 2004. aastal liitus, on just selline liit – ja mitu korda enam – kui julgesid unistada 1923. aastal Eesti-Läti kaitseliidu lepingu sõlmijad. Ka tee sellise liiduni oli mõlemal juhul sama: näidata eeskuju, võtta riske, tulla oma tegelike või kujutletavate geograafiliste eeliste varjust välja. Kuid see oli siiski egoism.
Kõrgetasemeline rehepaplus
Juba NATOs olles ei jätnud egoism meid maha, kuid ettenägeliku egoismi asemel hakkas üha enam pead tõstma lühinägelik egoism. Lubadused vähemalt 2 protsenti SKTst riigikaitsele kulutada unustati kiiresti.
Eestiga juhtus just see, mille eest hoiatas 1996. aastal president Lennart Meri: «See on oblastikomitee sekretäri mõtteviis: vajume teistele kaela ja hakkame julgeolekupäikese vanne võtma.» Kaasaegsemalt öeldes: Eesti hakkas rehepappi panema.
/nginx/o/2013/09/05/2059337t1hf5f9.jpg)
2014. aasta märtsis, vahetult pärast Krimmi annekteerimist kirjutas Eerik-Niiles Kross Postimehes, et kaks protsenti SKTst on elementaarne, aga sellest ei piisa – kuid teda ei kuulanud keegi. 2017. aasta jaanuaris tuletas Jürgen Tamme Postimehes meelde 1939. aasta riigikaitsemaksu ja soovitas vähemalt püüda midagi ajaloost õppida – kuid teda ei kuulanud ammugi keegi. Sõna «maks» on tänapäeva Eestis peaaegu et ebatsensuurne.
Eesti ühiskonna enamus rahustas ennast juttudega, et kaks protsenti on NATO standard ja pani rahulikult rehepappi edasi.
Veel enne suurt sõda Ukrainale Javelinide andmine on näide ettenägelikust egoismist, mille võib panna samasse ritta 1923. aasta Eesti-Läti kaitseliidu lepingu ja 2002. aasta Afganistani otsusega.
Kuni saabus 2022. aasta veebruar ja Vene väed tungisid Ukrainasse. Alles nüüd tõsteti kaitsekulutused tasemele, kus need oleksid pidanud olema juba 2015. aastal, aga jälle oli seda «liiga vähe, liiga hilja».
Viimast kolme-nelja aastat on iseloomustanud edasi-tagasi pendeldamine. Veel enne suurt sõda Ukrainale Javelinide andmine on näide ettenägelikust egoismist, mille võib panna samasse ritta 1923. aasta Eesti-Läti kaitseliidu lepingu ja 2002. aasta Afganistani otsusega.
/nginx/o/2022/02/18/14374026t1hbbbb.jpg)
Kuid siis tulid 2023. aasta riigikogu valimised, ja varsti selgus, et valijad ei olnudki hääletanud loosungi «Julgeolek on kindel olek», vaid hoopis kalkulaatori «Arvuta, kui palju Sina võidad maksuküüru kaotamise» poolt. Kaja Kallas valis pikemalt kõhklemata kalkulaatori ehk teiste sõnadega valijate egoismi – nagu oleks teinud ka ükskõik missuguse teise Eesti erakonna juht.
Tulemuseks oli küll kõrgetasemeline, kuid ikkagi seesama rehepaplus. Välismaal räägiti ühte juttu ja kodus teist. Eesmärk oli müüa liitlastele maha kuvand eeskujulikust Eestist, kes kulutab riigikaitsele kolm protsenti SKTst.
Kuid jälle osutus meie egoism lühinägelikuks, sest 2024. aasta novembris tabas meid järjekordne üllatus: ameeriklased valisid Donald Trumpi teist korda presidendiks. Päev pärast Trumpi ametisseastumist teataski peaminister Kristen Michal, et Eesti tõstab kaitsekulutused viie protsendi peale SKTst. Väga õige otsus – aga kas me nüüd ikka saame aru, et see on miinimum?
See sündmuste jada on näide meie lühinägelikust egoismist. Aastatel 2004–2014 kulutasime kaitsele vähem kui kaks protsenti SKTst, mis oli NATO miinimumnõue, kuigi võrreldes teiste NATO liikmesriikidega oli just meil vaja rohkem kaitsesse investeerida, sest 1991. aastal taastasime küll oma riigi, kuid kaitseväega pidime alustama täiesti nullist.
/nginx/o/2017/12/15/7408233t1h0886.jpg)
Pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal oleksime pidanud kulutama juba selgelt rohkem kui oli NATO miinimumnõue, kuid piirdusime miinimumiga. Pärast suure sõja puhkemist 2022. aastal oleksime pidanud hakkama kaitsesse investeerima sama palju kui tehti Külma sõja ajal või vähemalt nagu 1930. aastate Eestis. Aga meie piirdusime jälle miinimumiga.
Oleme kogu aeg teinud miinimumi ja lootnud, et maailmas lähevad asjad kõige parema stsenaariumi järgi. Aga ei ole läinud.
Muidugi peame rääkima, et liitlased rohkem teeksid, kuid me ei pea ise samal ajal miinimumiga piirduma. Kõike ei ole mõistlik ühele kaardile panna nagu kahjuks on nüüd juhtunud: liitlased ei ole meie üleskutseid kuulda võtnud ja meie ise ka ei ole piisavalt teinud.
Oleme kogu aeg teinud miinimumi ja lootnud, et maailmas lähevad asjad kõige parema stsenaariumi järgi. Aga ei ole läinud.
Võiksime nüüd oma vigadest õppida ja teha vahelduseks teistmoodi: eeldada, et maailmas ei lähe asjad kõige parema stsenaariumi järgi. Või ootame veel natuke?
2021. aastal Ukrainale Javelinide andmine, 2024. aasta julgeolekumaks ja hiljutine ettepanek Eesti kompanii Ukrainasse saatmiseks on kõik sammud õiges suunas ja näited ettenägelikust egoismist. Kuid julgeolekumaksu juba lammutatakse ja Eesti kompanii Ukrainasse saatmisele on suur vastuseis. Millele me loodame?
«Teil ei ole kaarte»
Nädal enne Donald Trumpi ametisseastumist andis tema riikliku julgeoleku nõunik Mike Waltz intervjuu telekanalile ABC News.
«Üks asi, mida me kavatseme ukrainlastelt nõuda on… neil ei jätku elavjõudu… nende sõjaväkke kutsumise vanus on praegu 26 aastat, mitte 18, ma arvan, et paljud inimesed ei tea seda. See võiks anda lisaks sadu tuhandeid sõdureid. Seega kui me kuuleme probleemidest võitlusmoraaliga, probleemidest rindel, siis…
Vaadake, kui ukrainlased on palunud, et terve maailm paneks demokraatia nimel kõik mängu, siis on vaja, et nemad paneksid demokraatia nimel kõik mängu. Pole kahtlust, et nad on võidelnud vapralt, et nad on võtnud väga ülla ja jõulise hoiaku, kuid on vaja, et nad tegeleksid elavjõuprobleemidega, asi ei ole ainult laskemoonas või selles, et me annaksime rohkem raha.»
Ja me kõik nägime, mida president Trump poolteist kuud hiljem Ovaalkabinetis Zelenskõile ütles: «Teil ei ole kaarte. Teie inimesed surevad, teil ei jätku sõdureid.»
Me võime ju öelda, et Trumpilt polegi midagi muud oodata. Kuid kõik, kes lugesid aprillis Postimehest New York Timesi lugu «Partnerlus: Ukraina sõja salajane ajalugu», võisid veenduda, et täpselt samasugust sõnumit edastasid ukrainlastele ka Joe Bideni inimesed.
Ma küsisin tuttavalt ukrainlaselt selle kohta. Ta vastas, et kui minna Ukrainas tänavale ja inimeste käest küsida, siis toetavad kõik selles asjas Zelenskõid. Mitte keegi ei soovi, et 18-aastaseid hakataks rindele saatma.
:format(webp)/nginx/o/2024/03/24/15964117t1hdd2f.jpg)
New York Timesi lugu kinnitab ka seda. Ameeriklased said väga hästi aru, et see, mida nad Ukraina presidendilt ootasid, oli sisepoliitiliselt väga raske.
See tähendab, et meil ei tasu eriti loota kaastundele ja asi ei ole üldsegi Trumpis. Me võime võidelda sama vapralt kui ukrainlased, aga mitte keegi ei tule siia surema, kui me ise kõike mängu ei pane. Tuletame meelde, mida ütles kindral Christopher Donahue ukrainlastele: «Te võite teiste inimestega slavaukrainitada palju tahate. Mind ei huvita, kui vaprad te olete. Vaadake numbreid.»
Numbrid – need on mehed, kahurid, laskemoon. Ja droonid, väga palju droone.
Kui me ei suuda ennast ise piisavalt kaua kaitsta, siis juhtub meiega sama, mis 1939. aastal poolakatega.
Me ei pea kartma, et ameeriklased ei täida NATO lepingut – selle on ratifitseerinud USA Senat. Meie asi on teha lepingust taganemine ameeriklastele nii raskeks kui vähegi võimalik. Mitte aga kergemaks.
Kui me ei suuda ennast ise piisavalt kaua kaitsta, siis juhtub meiega sama, mis 1939. aastal poolakatega. Ameeriklased saavad öelda sedasama, mis prantslased: «Me ei jõudnud neile appi minna, sest nad kukkusid enne kokku.» Muidugi meid vabastatakse, selles ei ole mingit kahtlust, aga kas 5, 10, 50 või 100 aasta pärast, seda ei tea keegi.
Kõige suurem oht oleme meie ise. Me ei pea kartma mitte Trumpi, vaid iseennast.