:format(webp)/nginx/o/2025/05/24/16867076t1he8ca.jpg)
- Külma sõja järgne aeg on läbi.
- Räägitakse uuest külmast sõjast.
- See tundub keerulisem kui eelmine külm sõda.
Külm sõda oli pingeline aeg, kuid alternatiivid olnuks hullemad, kirjutab ajaloolane Robert Varik.
Oleme end juba mitu aastakümmet harjutanud mõtlema, et külm sõda lõppes 1989. aastal, kui langes Berliini müür. Sellest räägivad ajalooõpikud, muuseumid, filmid, telesaated, laulud jne. Selle järel hakkas mingisugune uus ajalooperiood, mille nimes pole me veel kokkuleppele jõudnud, kuid mille kohta näib kehtivat üksmeel, et ka see aeg sai lõplikult läbi Venemaa täiemahulise sissetungiga Ukrainasse.
Nüüd räägitakse, et elame taas uue või teise külma sõja ajajärgul. Sest ehkki Venemaa ja Ukraina peavad küll laiaulatuslikku kuuma sõda, on kaks peamist konkureerivat suurriiki, Hiina ja USA, suutnud hoiduda päris sõjast üksteise vastu.
Kuid mis siis, kui mõelda, et põhjused, miks külma sõda peeti, ei kadunud vahepeal tegelikult kuhugi? Et kogu see vahepealne aeg oli mingisugune optimistlik illusioon ning et aeg oleks taas nii lähiajalugu kui ka oma kaasaega mõtestada suurvõimude rivaliteedi vaatevinklist, milles külm sõda on õigupoolest parim variant kõigi alternatiivide hulgast.
Kas külmale sõjale oli alternatiivi?
Pärast Teise maailmasõja lõppu pingutas Washington tõsiselt, et Nõukogude Liiduga (täpsemalt Staliniga) häid suhteid hoida ning üheskoos stabiilne maailmakord üles ehitada. Kuigi president Roosevelt sai aru, et Stalini riigis kehtib kommunistlik diktatuur, inimelu pole midagi väärt ning rahvaste enesemääramisõigust ei austata, tahtis ta väga uskuda, et pärast suurima sõja võidukat seljatamist on võimalik leida ühine keel maailma tuleviku teemal.
Roosevelti mõtete ja ideaalide tulemuseks on tänases maailmas meil ÜRO, mille rajamisega Stalin 1945. aastal nõustus ning mis sümboliseerib siiani väärtusi globaalsest koostööst ja inimkonna ühistest huvidest, ükskõik mis mõju neil ka päriselt maailma inimestele ja eriti rahule on. Kuid kui pärast sõja lõppu asus Nõukogude Liit kommunistlikke valitsusi Ida- ja Kesk-Euroopa rahvastele jõuga peale suruma, ei saanud USA ja tema Euroopa liitlased lihtsalt tegevusetult pealt vaadata. Oli selge, et Nõukogude Liit pole muutunud, ning lääne eliit mõistis, et hullusena tundunud sõjakas viha kapitalismi ja «kodanlike riikide» vastu, mida kuulutati juba 1917. aastast saadik, on endiselt punase impeeriumi lipukirjaks.
Roosevelti mantlipärija president Trumani käe all aidati jalule Jaapan ning sündisid Marshalli plaan ja NATO, mis pidid vähemalt läänepoolsesse Euroopasse stabiilsuse tooma ja tagama kollektiivkaitse all julgeoleku. Kehtima hakkas ohjeldamispoliitika, et kommunism edasi ei leviks riikidest, kus see juba võimust oli võtnud, ning sündis see, mida tuntakse tänapäeval läänemaailmana.
Osa meie kaasaegseid ja ajaloolasi Ameerika Ühendriikidest on arvanud, et suhete pingestumine Nõukogude Liiduga oli mingisugune arusaamatus ja diplomaatiline läbikukkumine. Kui vaid oleks olnud rohkem kannatlikkust ja paindlikkust, oleks võimalik olnud ära hoida seda ohtlikku ajajärku, mis Teisele maailmasõjale järgnes.
Kuid mida oleks päriselt tähendanud külma sõja ärahoidmine? Neid variante, missugune oleks saanud olla Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahekord, polnud palju. Need oleksid olnud kas kuum sõda, alistumine või n-ö Wandel durch Handel, millest teen juttu natukene hiljem. On ilmselge, et kuuma sõja variant on kõigist kõige halvem. Ilmselt tähendanuks see mitte pelgalt miljonite inimeste hukku, vaid tuumasõja tulemusena oleks hävinenud maailm, nagu me seda teame, mitte ainult ühe, vaid mitme põlvkonna jaoks. Alistumine oleks olnud parem kui sõda, kuid kasvõi Eesti ajaloo näitel teame, et alandusest ja viletsusest hoolimata ei too alistumine kaasa elude säästmist. Pealegi tähendanuks alistumine oma väärtuste ja põhimõtete eitamist, mis ilmselt oleks demokraatia, õigusriikluse ja vaba turumajanduse ka oma rahva silmis küsimuse alla seadnud.
Järele jäigi see kõige keerulisem, külm sõda. See kulukas ja peen pingete haldamise kunst, mille juures kõige raskem oli hoida demokraatlikke lääneriike ühtsena ja veenda oma inimesi, et kogu see pingutus on vajalik. Tagantjärele tundub, et külm sõda pidigi nii minema, nagu see läks. Nõukogude Liit ja kommunism kukkus oma vastuolude tõttu kokku, nagu ennustas oma «Pikas telegrammis» juba 1946. aastal Ameerika legendaarne diplomaat George Kennan. See võis tõepoolest loomulik protsess olla, kuid see protsess sai võimalik olla vaid tänu meelekindlusele, mida teisel pool raudset eesriiet järgisid lääne poliitikud ja ühiskonnad tervikuna.
Jõuka, enesekindla ja vaba lääne olemasolu oli lootusekiireks ning mudeliks ikestatud rahvastele, kes ei pidanud lihtsalt fantaseerima alternatiivse poliitilise korra võimalikkusest, vaid võisid sellele vabalt kaardil viidata. Lõpuks said lääne süsteemi paremusest aru ka mehed nagu Gorbatšov ja Jeltsin.
Millises maailmas me nüüd elame?
President Lennart Meri ütles 1996. aastal NATO Nõukogus Brüsselis, et räägitakse kommunismi surmast, aga keegi pole laipa näinud. Tõepoolest, kuigi Venemaa polnud enam formaalselt kommunistlik, pigistati seal silmad kinni oma 20. sajandi kuritegude ja ebaõnnestunud imperialismi ees. Veelgi enam, maailma suurim riik Hiina pidas end endiselt kommunistlikuks ning samal aastal kui langes Berliini müür, lasti Pekingis käiku relvad, et maha suruda üliõpilaste demokraatlikud meeleavaldused. Mõtleja Ivan Krastev on leidnud, et tagasivaates on võib-olla hoopis Tiananmeni veresaun see, mitte Berliini müüri langemine, mida me jääme 21. sajandi mõtestamisel meenutama. Selle sündmusega näitas Hiina kompartei, et kuigi lääne liberaalsed tulevikuvisioonid ennustasid üha laienevat demokraatiat ja inimõiguste võidukäiku, oli veel diktatuuridel ja inimsusevastastel ideoloogiatel alles enesekindlus, tahe ja jõud, et end maksma panna.
Hiina kommunismist ja nende kuritegudest hoolimata kuulutati läänes külma sõja lõppu ja Ameerika Ühendriikides hakati ohjeldamispoliitika asemel rääkima laienemispoliitikast. Selle n-ö Wandel durch Handel’i või Pygmalioni-teooria mõte oli väga suure präänikuga püüda teha traditsioonilised Euraasia autokraatiad, kui mitte päris lääne nägu, siis vähemalt geopoliitiliselt koostööaltiks. Kahtlemata oli see teooria sündinud ajalootõlgendusest, et Jaapani ja Saksamaa ülesehitamise mudel pärast Teist maailmasõda võiks olla kohaldatav kõikidele riikidele.
Niisiis integreeriski läänemaailm (eesotsas USAga) Venemaad ja Hiinat globaalsesse süsteemi. Kaks vana impeeriumi aina kosusid ning toimus see, mida me nimetame globaliseerumiseks. Aina korrutati, et üheskoos võideldakse globaalsete probleemide vastu (nälg, vaesus, terrorism, kliimamuutused), ent samal ajal hauti Moskvas ja Pekingis plaane, kuidas teha teoks ammused geopoliitilised unelmad ja taastada oma maa kujuteldav hiilgus.
Nüüd elamegi olukorras, kus Wandel durch Handel’i teooria ekslikkusest on igas lääne pealinnas aru saadud ning kõigil näib olevat tunne, et liiga hilja. Kuid kuidas edasi? Mõistlik oleks õppida taas, kuidas edukalt külma sõda pidada. Sest mis oleksid alternatiivid? Alistumine või Kolmas maailmasõda.
Hiina ja Venemaa on endiselt traditsioonilised Euraasia autokraatiad, kellel on globaalsed ambitsioonid, ning nende vahekord läänega ei saa enne olla rahumeelne, kui minetatakse imperiaalne mentaliteet, nagu see juhtus 20. sajandil Euroopa riikidega. Lääs ei tohi nende ambitsioonide ees alistuda, kuid samas peab andma endast kõik, et ei satutaks täiemahulisse kuuma sõtta. Köielkõnd nende kahe vahel ongi külm sõda. Ent missugune oleks külm sõda 21. sajandi tingimustes? Erinevalt varasemast on Hiina ja USA majandused nüüd ülimalt integreeritud. Lisaks ei ole Venemaad enam ümbritsemas võidupiirid nagu pärast Teist maailmasõda. Selle asemel on neil kaotusi tähistavad piirid, mida Moskva püüab muuta.
Külmast sõjast ei peaks mõtlema esmajärgus kui kohutavast saatusest, vaid parimast võimalikust alternatiivist geopoliitiliselt keerulises maailmas. Lääneriigid ja ühiskonnad, kelle hulka kuulub õnneks täna ka Eesti, on kord juba tõestanud, et on võimelised ennast kokku võtma ja selleks vajalikke materiaalseid investeeringuid ja psühholoogilisi pingutusi tegema.
Pingelisel geopoliitilisel keskkonnal võib olla ka positiivseid külgi. See võib anda ühiskondadele ühise eesmärgi ning stimuleerida teatavat loomingulist ja vaimset ärksust, mis tõukab tagant tehnoloogilist arengut kui ka kultuurilist õitsengut. Periood 1946. aastast 1991. aastani tõestab seda. Jääb vaid loota, et pikal rahuajal üles kasvanud lääne põlvkondadel on meelekindlust, et pidada külma sõda, mis praegustes piirides ja oludes tundub oluliselt keerulisem sellest, mida pidasid Teise maailmasõja õudusi kogenud põlvkonnad.